Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 17

Kui Meelika oli nädalapäevad Joonasega paarisrakendit mänginud, oli see palgatööst vaba nädal talle väsitavam kui tööl käies. Kuigi Joonas ei olnud otseselt energiavampiir, polnud tema elustiil harmooniline. Meelika tajus üsna pea, et laiahaardelise ettevõtja ümber hõljus palju hämaraid tehinguid. Kui Meelika selle kohta aru päris, vastas mees vaid:

„Kui teed, ära karda, kui kardad, ära tee.ˮ

Rahadega arveldas Joonas alati autoakna kaudu. Tema korterelamu üürilised andsid ühest autoaknast sisse üüriraha, mis teisest aknast palgarahaks sai makstud. Oli lausa ime, et see maksuametile silma polnud jäänud. Ilmselt oskas mees kaebajaid ja kadetsejaid vaigistada.

Kui Joonasel töörabamise vahele pingelangust oli vaja, läks ta töömeestega pubisse. Korra helistas ta ka Meelikale:

„Ilutar, pane midagi edevat selga ja sõida pubisse.ˮ

Kuigi Meelikale selline kamandamine ei meeldinud, läks ta siiski. Tegi Joonas oma tööle lisaks ju ka tema maja projekti.

Tihti venisid Joonasel tööpäevad nii pikaks, et koju minnes unustas telefoni laadima panna. Alailma laenas ta Meelika mobiili, et töölistele käske jagada. Kõike ei suutnud ka Joonas meeles pidada.

Pubis koosnes nende seltskond põhiliselt meestest. Oli koomiline vaadata, kuidas Joonas valitsejana välja tegi ja töömehed ohjeldamatult õlut lörpisid nagu sead mollist. Joonas hoidis omamehelikult kätt ümber Meelika õlgade: tema pruut, tema joogid, tema orjad, tema pidu. Meelika mängis kaasa, kuigi teda häiris Joonase suurustamine. Joonas praalis lugematuid kordi, et sellele pruudile ei pea ta midagi ostma, kõik endal olemas: korter, mersu, kullad, kohe lüüakse kopp maasse ja üksikust kaunitarist saab majaomanik. Tal polevat sellist pruuti varem olnudki.

„Antiik küll, aga vaadake kui kena!ˮ Sellisele seltskonnale poleks säärast kiidulaulu vajagi olnud esitada. Oleks piisanud lisajookidestki.

Lahkudes pubist, mida töömehed omakeskis rantšoks kutsusid, tundis Meelika end päris kulununa ja kitkutuna, kuigi keegi võõrastest polnud teda puudutanudki. Sellistesse joomakohtadesse ei olnud Meelika kunagi varem sisenenud. Ta ei taibanud, mis üldse sellist kohta elus hoidis ja mille pealt kasumit teeniti. Söögid-joogid olid odavad, rahvas ei vaheldunud üldse, kes sisse astus, see sinna jõmisema jäi, maksejõuetus ei sundinud kedagi lahkuma, kummutati ammu tühjaks saanud vahuseid klaase, pandi omast arust pidu. Koht lausa kisendas remondi järele. See ei paistnud häirivat, et kohe ukse ees uued jõulud, aga vaasides turritasid ikka veel eelmise aasta rootsud.