Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 22

„Täna joome end sigadeks ja seksime ribadeks, nõus?ˮ ragistas Joonas häälega, mis Meelikat ehmatas. „Kui sul poleks seelikut seljas olnud, vaevalt oleks tuletõrjeinspektor meile allkirja andnud. Me oleme auga selle mõlemad ära teeninud. Ma ei saanudki aru, mis talle rohkem meeldis, kas majakorstna joonis või sinu põlved. Ja see gaasitrassi mees – püstihull! Aasta pärast hakatakse alles trassi ehitama ja sinuga juba sõlmis lepingu. Oi kurask! Maailm on hukas. Ja sina lausa flirtisid, see sul nagu emapiimaga veres. Ma isegi vihastasin!ˮ

„Kui sa peale maja valmimist veel ühes tükis oled, viin su reisima – teen välja,ˮ viis Meelika jutu eelnevalt mõeldule.

„Mina jään alati ühte tükki, aga sinu võiks küll kaheks tükiks teha. Kloonimist mõtlen. Üks võiks enam-vähem sinusugune olla, aga teine Meelika kümme-viisteist aastat noorem. Selline uduste vasikasilmadega pikakoivaline blondiin. Mõtle, kui äge oleks!ˮ

„Ma ei taipa, miks vanemad mehed neid verinoori koivalisi taga ajavad. Ütle mulle kui mees, mis on neis sellist, millest sa üle ega ümber ei saa? Sõprade ees on loomulikult uhke kekutada, aga mis veel?ˮ tahtis Meelika kuulda.

„No parim liha on ikka värske liha. Aastad muudavad naiseihu lötakaks. Tissid ja tagumik vajuvad ära ning küünarnukid ei püsi enam siledad. Kõhust ma ei taha rääkidagi. Kui sünnitusarme polegi, on kõht ikka püdel. Parem ongi, kui naised ei näljuta end. Kõhnudes jääb nahk nii rippuma, et hirm on voodiveerest mööda kõndida, astu veel kõhunaha peale.ˮ

„Joonas, jää ometi vait! Kus sa selliseid naisi kohanud oled?ˮ Meelika lausa jahmus Joonase jutust.

„Minu kogemused siin ei loe. Vaata kas või ajakirjadest Hollywoodi kuulsuste pilte, mis paparatsod salaja teinud. Süda läheb pahaks. Ometigi on filmidiivadel totsikute ja potsikute laod kreemide, eliksiiride ja muude putitamisvahenditega. Igasugu kraami tasuta käes, massaažidest rääkimata.ˮ

„Olen näinud tõesti, aga mõtle ka nende elukommete peale. Narkotsi aetakse näost sisse nagu mannaputru,ˮ ei kannatanud Meelika üldistamist.

„Ära nüüd keema mine, kaunitar. Ega ma sulle polegi etteheiteid teinud, sa küsisid, ma vastasin.ˮ

„Aga kas see vanemaid mehi ei sega, et neil endil on ka kõhud ripakil või õieli, puusa otsas rasvased päästerõngad ja jalasääred siniseid veresooni täis? Ühes filmiski õpetas üks vanem mees teist, et nende eas tuleb kasutada ära igat erektsiooni, külastada kõiki teele jäävaid tualette ja ei tohi kunagi usaldada oma peeru. Sellised probleemid ei külasta iial naisi, vaid ainult mehi,ˮ ei andnud Meelika alla.

„No, kurat, sul võib isegi õigus olla. Aga eks raha mängib ka neis suhetes oma rolli,ˮ taandus Joonas.

„Jajah, et kõik mehed on ilusad aga mõnel jääb see raha nappuse tõttu varju, kas nii või?ˮ

Nad mõlemad olid sedavõrd jututeema mõju all, et Joonas heitis vargsi pilgu oma laitmatule musklile käsivarrel ja Meelika libistas näpuga üle oma küünarnuki.

„Ma leidsin lahenduse!ˮ ütles Joonas kergendatult. „Kui avastame, et laastamistööd on ka meie kallal võimust võtnud, otsime teineteist üles.ˮ

„Aga mis värk nende blondiinidega on? Miks neid kiputakse eelistama?ˮ uuris Meelika edasi.

„Noh eks nad hakkavad paremini silma, on ka väga ilusakesi nende seas. Häda ainult selles, et mõnda on kaugelt hea vaadata, aga lähedalt ehmatab oimetuks. Blond pea eeldab tagasihoidlikku meiki, ja seda piiri igaüks kahjuks ei tunneta.ˮ

Meelika nõustus Joonase jutuga ja jätkas reisimise teemal. Joonas polnud vaimustuses.

„Mis tung sul selle reisimisega on? Kas sa Nuustakul oled üldse käinud? Või pole sa välismaad iial külastanud? Oled või?ˮ

Meelika ei hakanud oma reisidest jutustama. Rääkis hoopis loo oma esimesest välisreisist:

„Mu esimene reis jääb kaugete aastate taha ja andis mulle korraliku õppetunni, et valetada ei tohi.ˮ

„Sa ju ei vassi, mis sel korral siis lahti oli?ˮ

„Eks süüdi oli ikka selle aja seadus, mis ei lubanud välisriiki külla, kui just kõige lähem sugulane polnud. Ma olin migratsiooniametist mitu äraütlemist saanud, kuni lasin tuttaval telegrafistil vormistada libamatusetelegrammi. Onu oli mind aastakümneid kutsunud Rootsi külla ja kuna temal lapsi polnud, olime saanud väga lähedasteks. Onul oli nii hea meel, kui teatasin, et lõpuks pääsen temaga kohtuma. Mulle oligi seda väga vaja, sest mul polnud juba pikemat aega mitte just meeldiv eluperiood. Ma vajasin tema õlga, mille najal kogunenud valu välja nutta. Nii ma siis alustasingi teekonda, mis kestis mitu päeva, kuna otseliini Rootsi ei läinud. Onu pidi mulle sadamasse vastu tulema ja äratundmise märgiks kollast vihmavarju käes hoidma. Vastas oli aga mingi noor väliseestlase võsuke, kuigi kollase vihmavarjuga. Onu elas teises riigi otsas ja ma paningi selle mugavuse arvele, et noormehe vastu saatis. Lennukiga sõitsime siis koos edasi ja lennujaamast taksoga veel veidi. Taksosse istudes ulatas noormees mulle lillekimbu. Ma olin nii liigutatud, et võtsin kotist taskupeegli ja hakkasin end korrastama. Uus austaja ikkagi, vaja hea välja näha. Taksost läksime kiirustades ühte vanaaegsesse majja, millel kiviaed ümber oli. Sisse astudes tabas mind täielik šokk. Minu ees oli avatud kirst ja selles lamas minu onu. Hiljem kuulsin, et onu oli postkontorist tulles nii rõõmus minu peatse külaskäigu üle, et teda tabas äkksurm. Onunaine korraldas minu vastuvõtu. Kirstu ees aga oli mul tunne, et mind on reedetud: ma ju tulin end onu õlale tühjaks nutma, miks ta mind ära ei oodanud. Istusin toolile ja pisarad aina voolasid. Voolasid läbi seeliku mööda jalasääri alla. Ma pole ei varem ega hiljem nii ahastavalt nutnud.ˮ

„Kiisukene, alati võid edaspidi minu õlal nutta. Peaasi et saad ennem pidama, kui pisarad mööda mu selgroogu püksi voolama hakkavad.ˮ Joonas ilmselt tahtis Meelika läikivaid silmi tahendada, ent tegi seda jälle talle omasel rämedal moel.

„Tead, sa võiksid vähemalt viisakusest kuulata, kui ma midagi räägin. Sa ei pea kogu jutu vältel välja mõtlema vastuseid, mida su käest pole küsitud.ˮ