Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 15

„Käime kohe Atsi juurest läbi ja anname teada, mida Saaremaa maja juures muutma peaks.ˮ

„Ma veel ei tea. Arutan enne ühe oma sõbraga läbi,ˮ kõhkles Meelika.

„Mis sõbraga? Sa saadanas kohe pead hoorama!ˮ

Joonasel oli kummaline huumor. Isegi terava taibuga Meelikal oli raske sellega harjuda.

Ats oli oma silmad jälle ninajuurele kokku joonud. Meelikat valdas kahtlus, kas ta ikka saab selle projekti nii odavalt ja lihtsalt kätte, nagu paistis. Joonas luges seda ta pilgust ning rahustas:

„Ats on tsüklis, see mees on nüüd pikalt aut. Eks ma joonistan selle projekti ise valmis.ˮ

„Oskad või?ˮ kahtles Meelika.

„Ma olen koolis käinud,ˮ poetas Joonas kõigest. Meelikat see ei veennud.

„Ma pean praegu koju minema, mul on vaja kodus olla. Ma helistan sulle homme. Ära saa minust valesti aru, aga ma pean kohe koju minema, mul on vaja!ˮ

„Mine pealegi, kui kiheleb!ˮ sai ta kahemõttelise käsu..

Meelika tundis, et ta mõõt sai täis. Kuigi ta oleks pidanud olema Joonasele tänulik reisi eest, tundis ta hoopis tülgastust.

Kodus pani ta vannivee jooksma ning oli kindel, et ei suuda mitte midagi mõelda Joonasest, Atsist ega kõledal väljal nähtud majast. Ta võtab aja maha ja kui on kõik korralikult läbi seedinud, otsib uue ehitusfirma.

Meelika uinus sel õhtul rahunenuna unenägudeta unne. Kiire aeg oli möödas ja ta lubas endale, et enne kevadet ei mõtle ta ei majast ega selle valmimisest. Hommikul ärkas ta ehmatusega mobiilihelina peale.

„Aja nüüd kark alla ja sõida mööda käsipuud alla. Olen su ukse ees!ˮ

Kõige vähem vajas Meelika sellist räuskamist, aga ometi riietus ta kiirelt ning istus Joonase autosse.

Koos sõitsid nad ühe korterelamu ette. Joonas käis korra ära ja tuli tagasi võtmekimbuga.

„Siin ruumi ja valgust küllaga, tee homseks korter korda. Hakkame lõunast pihta. Toon siia kõik vajamineva.ˮ

„Mis korter see on selline?ˮ uuris Meelika ja imestas selle suuruse üle. Keegi oli sealt ilmselt hiljuti välja kolinud, sest kõikjal vedeles pabereid ja taarapudeleid.

„Tänasest töötuba.ˮ tuli kuiv vastus.

„Imelik oled või? Ega sa maketti plaani ehitada?ˮ ei saanud Meelika aru.

„Ma olen vana kooli mees, teen enne paberil valmis parandused, mul oma „sisteemˮ, mõistad?ˮ Meelika ei mõistnud ja vaatas aina suurema kahtlusega karjakopli mõõtudega seapesa. Tegi siis ettepaneku vaadata mõni piisava valgusega, aga väiksemate mõõtudega toake, ent Joonas polnud sama meelt:

„Meil pole valikut, see on ainus tühi pind siin majas.ˮ

„Aga otsime mujalt, vaatame netist.ˮ

„Midagi me ei otsi ja midagi me ei vaata, see on minu maja.ˮ

„Sinu korter või?ˮ

„Ütlesin, et maja.ˮ Joonas lahkus ning tuli harja ja kühvliga tagasi, pani võtmed hooletult lauale ning jagas korraldused kätte:

„Tee siin puhtaks, pärast telli takso, mina maksan. Mul on täna tegemist, homme tulen sulle koju järele, ennem helistan,ˮ ja läinud ta oligi.

Meelika tundis selles kajavas ja tühjas ruumis kõledust, võdistas õlgu ja hakkas koristama. Korter osutus suuremaks, kui ta algul arvanud oli. Ilmselt oli see kahest korterist kokku ehitatud. Ta leidis mitu magamistuba ja suure sauna. Rämpsu hulga järgi otsustades oli seal elanud suur pere. Meelika koristas poole ööni ja sõitis seejärel taksoga koju. Järgmisel päeval helistas Joonas vara ja käsutas ta riidesse. Selgus, et ta hakkas oma objekte läbi sõitma ja tahtis, et Meelika temaga kaasas püsiks. Pool päeva konutaski ta mehe auto kõrvalistmel, lootes iga objekti juurest eemaldudes, et see on viimane. Kui ta kannatus oli katkenud, ei antud talle võimalust seda välja näidata, sest Joonas viis ta lõunale. Peale seda läksid nad projekti ümber tegema. Joonas ei kiitnud Meelikat selle eest, et prügimäest oli korralik elamine saanud. Ta sättis arvutilaua ja toolid paika ning kraamis mapi vahelt välja olemasolevad joonised.

„Miks see korter nii imeliku planeeringuga on? Kas siin on kaks korterit kokku ehitatud?ˮ tahtis Meelika teada.

„Ei, selle koha peal siin oli vanasti kuus ühiselamu tuba. Lasin terve selle ühika korteriteks ehitada. Kõikidesse saunad ja kaminad, katusekorrusele ehitasin ka tube juurde ja keldris on kööginurkadega korterid vaesematele. Ise tegin projektid.ˮ

„Sirkli ja joonlauaga või?ˮ

„Mitte just päris. Ära räägi asjadest, mida su väike pea nagunii ei taipa!ˮ

„Aga kes siis selles korteris siin elasid ja miks nad ära läksid?ˮ

„Siin oli üks punt ehitajaid Võrust. Joodikud olid, lahti lasti.ˮ

„Sul jääb nüüd see ju välja üürimata.ˮ

„Ma ei kavatsenudki. Kui tuleb soe talv, on su majake varsti nii kaugel, et pead oma korteri maha müüma. Sul siis hea siin nii kaua olla, kuniks päriselt majja kolid.ˮ

„Sul ju siin nii palju ruumi. Ma ei jaksa seda kütta ja kinni maksta – ma ei taha siia.ˮ

„Ma ei olegi sinult raha küsinud. Arvestan, et oled minu klient ja teenin sinu pealt niigi.ˮ

„Aga ikkagi jääb sul suur raha saamata, ma ei taha nii.ˮ

„Ma võin seda endale lubada,ˮ mainis Joonas kulunud põrandakatet jalaga togides.

„Olgu! Meest sõnast, härga sarvest! Või peaks sulle ütlema „meest sarvestˮ, mõeldes, kui paljud naised sind on petnud.ˮ

„Sul kohe kibeleb, et saaksid mind petta. Jõuaks enne ära oodata, mil minu voodist läbi oled käinud.ˮ

„Muideks, ma arvasingi, et nüüd tuleb teade maksmise variandi kohta, aga sa ei saa mulle öelda, et olen kohustatud sinu abi vastu võtma.ˮ Meelika haistis lõksu ning teatas, et kuni projekti valmimiseni on ta nõus käima projekti kohta näpunäiteid jagamas, siis andku korter rendile või pistku põlema.

„Tead, nähvitseja, selle asemel et jama suust välja ajada, tee parem kaminasse tuli.ˮ

See oligi kogu töö, mis Meelikal tuli teha. Ülejäänud aja pidi ta Joonasega mööda tema objekte kaasas sõitma või lihtsalt Joonase kõrval toolil istuma. Suurema osa sellest ajast, kui Joonas jooniseid parandas, rääkisid nad lihtsalt maast ja ilmast. Kordagi ei heitnud Joonas talle ette, et liiga palju tuli muudatusi teha: saun alla ja vannituba üles, katus kõrgemale ja aknad laiemaks ja prantsuse rõdud terrassideks. Joonas nautis oma tööd – koolis oli ta tõepoolest käinud. Meelika imestas aina, kuidas Joonas neid muudatusi tegi. Mitte arvutis hiirega klõbistades, vaid printis paberile ja siis pliiatsi, sirkli ning joonlauaga. Uksekaarte joonestamiseks kasutas võtmehoidja ümarat serva. Kustukummist jäi lauale rohkesti puru, mida Meelika sai ära pühkida ainult sel ajal, kui Joonas tualetis käis. Seal jättis ta alati prilllaua üles ja Meelika käis seda jälle alla panemas, iga kord hiirvaikselt, et Joonast mitte ärritada.