Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 21

Joonas käis korra ühelt oma objektilt läbi ja peale suuremat sorti pragamist töömeestega istus autosse.

„Kuradi tohmanid, lasid vargad öösel majja. Tööriistad ja kliimaseade viidi ära.ˮ Imelikul kombel polnud Joonas selle üle eriti õnnetu, kutsus politsei kohale, otsis neile pagasiruumist mingid paberid ette ja sõitis edasi.

„Sa ei näigi muretsevat,ˮ imestas Meelika.

„Ah, mis siin tühja pärast tõmmelda, mul puha kindlustatud. Lõin neile poliisi ette, saan pappi rohkemgi kui asjad väärt.ˮ

Meelika kaldus arvama, et need töömehed ise olidki kurikaelad: näod peas sellised… ja käituminegi kahtlane. Mõte samadest meestest oma maja ehitusel vedas Meelikale murekortsu kulmude vahele, kuid ta rahustas end, et küll Joonas hoolitseb kõige eest. Kui ta oma suurel varandusel jaksab silma peal hoida, siis miks mitte tema tillukesel. Meelikat vaevas, et nad polnud arutanud, mismoodi see ehituse eest maksmine kujuneb. Seda sai ta aru, et osaliselt ilma käibemaksuta ja mustalt. Aga see jätaks töö igasuguse garantiita. Kuidagi liiga hästi hargnes kõik alustatu, saab see ka siis lõpmatuseni kesta? Kukkumine tuleks kõrgelt ja valus. Meelikat tema seadusekuulekuses ei ahvatlenud üldse kõrvalteid pidi hiilimine. Pilk Joonase kindlameelsesse näkku rahustas. Kui kunagi midagi lagunema hakkab, helistab Joonase kohale ja rahu majas.

„Joonas, kas me sõlmime lepingu ka, enne kui tööd alustame? Mina küll tahaksin nii. Iial ei või teada, mis juhtub.ˮ

„No mida see leping sul muudab? Maksuametile on paberid tähtsad. Sa maksad ju nagunii tagantjärele etappide kaupa, pole riske ega miskit jama. Lepingud ei taga kindlust, sinna on igasuguseid punkte võimalik sisse laduda. Võidab alati see, kes koostab. Üks kindlustusfirma pani mitu poognat kribukirjas punkte. Kui külamehel maja maha põles, soovitas kindlustusselts lugeda lepingus punkti üheksakümmend üks ja seal oligi kirjas, et kindlustus ei korva kahjunõuet juhul, kui ta ei taha seda teha. No see on siiski nali, aga tõesti, tavaliselt ei viitsita süveneda.ˮ

„Hea, et hoiatasid, aga ma olen koolis seda ise ka õppinud.ˮ

„Kaunitar, kas sa oled ikka kindel, et magamistoal on teisel korrusel õige koht? Vanaks saad ka sina kunagi ja siis on sul raskusi trepist üles ronimisega. Praegu mõtled sa tänasele päevale, aga see ei kesta igavesti. Jää parem ise alla ja teeme maja tagant eraldi sissekäigu teisele korrusele inimese tarvis, kes sind abistab. Ega sealt ülevalt pole ilus vaade midagi, ümberringi suvilaputkad ja koeranässid. Ei raatsi seal keegi oma onni renoveerida, kärutavad mulda surmatunnini välja.ˮ

Meelika oli meeldivalt üllatunud, et Joonas tema mugavuse pärast muret tundis. Vastata ei osanud ta aga midagi, sest mõtted olid jälle sünnipäevale kaldunud. Ta loobub sel talvel soojamaareisist, peab sünnipäeva ära ja siis hakkab kokkuhoidlikumalt elama. Mitte just koonerdama, aga lihtsamalt kindlasti.

Meelika kuulis hiljuti raadiost anekdooti koonerist, kes ämma matmiseks kirstu valis. Ikka pidas kooner kõike liiga kalliks. Lõpuks küsis kirstumeister, kas vajatakse tema abi või kruvib mees ise oma ämmale sangad külge.

Kuidagi alatud tunduvad need ämmadest vorbitud naljad. Meelika viis mõtted reisimisele tagasi. Enamik odavamaid maid oli ta nagunii läbi uudistanud. Reisis ta alati üksi – nii sai mõtteid korrastada ja pead puhata. Ei tahtnud Meelika reisikaaslaste tujude järgi joonduda ja see tundus talle õige hoiak olema. Tema rentis sihtkohas tavaliselt auto ja seikles ringi, ta ei tundnud vajadust päikeselõõsas end praadida. Ühel talvel tüütas kolm nädalat Kanaari saartel küll nii ära, et kutsus sõbranna sinna järele. Sellesama, kes kunagi talle hääletades ette oli sattunud. See viimane nädal saarel temaga kujunes täiesti põrguks. Tema blondid pikad juuksed tumedate maal põhjustasid kaose. Kui autod tänaval just seisma ei jäänud, siis signaalitati kindlasti. Kaubatänavatel tiriti neid kogu aeg varrukatest ja topiti pihku reklaame ööklubide kohta. Algul tegi see nalja ja Meelika tundis end ka uhkelt sõbranna tuules, hiljem tekkis katkutud tunne ja nad hoidsid avalikest kohtadest eemale. Päevitasid, jahutasid end basseinis ja jalutasid poole ööni. Atlandi ookeani kaldal mingil paadisillal luksuslikke jahte imetledes ei märganud Meelika, et sillal puudusid käsitoed. Ta oleks tagurpidi käies äärepealt vette astunud, vehkis kätega nagu tuuleveski ja jäi imekombel kukkumata. See olekski ilmselt ta viimaseks vehkimiseks jäänud, sest ujuda ta ei osanud ja külm oli see hirmsügav vesi ka kindlasti.

Joonasega oleks põnev ja turvaline seigelda. Tema oli ka kärsitu ja uutele elamustele avatud. Ehk peakski talle reisi välja tegema, sest maja ehitatakse ju ametlikust taksist soodsamalt. Meelika jäigi selle plaani juurde kindlaks. Joonas vajas puhkust, kui ei tahtnud infarkti saada. Uus pilk Joonasele andis teada, et infarktist on see mees ikka väga kaugel.