Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 4

Palju aastaid pealinna kohvikus töötanuna avastas Meelika, et elab nagu konnatiigis ning vajab oma ellu muutusi. Töökoha vahetuseks polnud ta valmis ja nii tekkis mõte ehitada oma suvilakrundile maja: muredevaba kodu peenramaa ja kasvuhooneta. Viimastega tegelemiseks polnuks aega ega tahtmistki. Korteris oli ka hea ja mugav elada, aga Meelika oli kasvanud maal ning igatses koduõue.

Ta võttis stardirahaks pangast laenu ja hakkas arhitekti otsima. Plaan oli oma neljatoaline korter hiljem ehituskulude katteks maha müüa. Meelikale tundus, et talle satuvad ette just sellised arhitektid, kes liiga soolast hinda küsivad. Ta hämmastus suuresti, kui selgus, et nimelt sellised need hinnad ongi. Meelika jättis joonestajad sinnapaika ja hakkas hoopis ehitajat otsima, lootuses, et ehk on mõnel neist koostöö arhitektiga, mis eeldaks oluliselt soodsamat tehingut. Nii soovitatigi Meelikale Joonast.

„Joonas on minu mehe sõber, hästi äge tüüp ja ehituse alal kõva käpp! Igati usaldusväärne ja hinnad on ka normaalsed tal.ˮ

Selle töökaaslase poolt pakutud ehitajaga võttis Meelika ühendust ja nad leppisid kohtumise kokku veel samale päevale.

„Tere kaunitar! Miks su mersu taguots vastu maad on? Ja rattad hoiavad ka harki. Su masin näeb välja nagu metsaveolehm. Ma tean, milles viga on. Vedrud tuleb uuesti keevitada. Mu eelmisel parsal oli sama viga. Istu oma autosse, mul üks tuttav jorss teeb ära, sõida minu kannul!ˮ räuskas mees isegi ebaviisakalt. Meelika vaatas lõugajat uudishimuga. Algul arvas selle juhusliku peatuja olevat, märkas siis auto tagaistmele virnastatud tsemendikotte ja järeldas sellest, et tegu on ilmselt õige inimesega.

„Okeiˮ oli ainus, mida ta ütles, kui võttis mehele sappa, suutmata peast tõrjuda häirivat mõtet, et nad pidid ju majast rääkima. Veidi iseendaga aru pidades lõi Meelika käega, sest auto tahtis tõesti putitamist. Nad sõitsid mööda tolmuseid teid linnast välja, kuni Joonase auto peatus maakividest laotud vana laohoone ees. Maja hoov oli tihedalt täis mitmesuguste kerevigadega õnnetuid autoromusid. Aastakümneid tagasi võis pea iga endast lugupidava mehe koduõuel näha samasugust pilti, oli ju auasi omada Soomes tuttavaid, kes oma poolsurnuks sõidetud masina rõõmuga Eesti sõpradele müüsid. Nähtud pilt pani Meelika suuresti imestama, kas selline äri end tänapäeval ära tasub.

„Ma lähen ise edasi. Ma ärimees, aeg raha, helista, kui nad valmis saavad,ˮ viskas Joonas hooletult ja tagurdas minekule. Meelika vaatas nõutult oma autot ja seda turgutama loivavaid meistrimehi. Ainult väga hea sõbra peied oleks olnud mõjuv põhjendus nende raskele pohmellile, kui mitte kergele joobele argipäeva hommikul. Sedagi oleks olnud ennast raske uskuma sundida, vaadates nende punetavaid silmi ja õhetavaid palgeid. Näod rääkisid vaid siirast armastusest alkoholi vastu. Paari tunni pärast sai Meelika auto kätte, maksis sada eurot ja sõitis minema, auto tagaots ikka madalal.

Meelika oli nördinud, kuid ei riskinud Joonasele helistada. Talle oli nende baaridaami soovitatud ägedast mehest selge pilt saanud ja oma maja ehitamist ta sellisele tüübile kohe kindlasti ei usalda.

Ennast ärimeheks nimetanud Joonas oli ettenägelikult Meelika numbri salvestanud, helistas ise ja uuris, et kuidas lood ja kas maja suhtes ka kindlat plaani on. Meelika mainis vabandades, et ta mõtles ringi ja ei hakka veel maja ehitama. Selgitas süüdlaslikult:

„Ma olen teinud liiga vähe eeltööd, olen oma eelarvega eksinud ja pangast saadud stardiraha ei kata kulusid, mis juba algusjärgus lausa hirmuäratavad paistavad. Arhitekt küsib rohkem, kui netist vaadates aru sain ja …ˮ

„Oota, pea nüüd hoogu! Kui laen võetud, ei kannata seda sukasääres hoida ─ intressid jooksevad. Mul on tuttav arhitekt, kes teeb kolme-nelja sotiga joonised valmis. Võta aru pähe! Kus sa oled, kodus?.. Kobi välja, käime minu autoga seal kohe ära!ˮ kamandas Joonas seepeale.

„Ma lükkaksin selle asja ikka pisut edasi,ˮ tõrkus Meelika, sest imeväike tundus talle nii odava tegija leidmise võimalus. Pealegi oli Joonase korraldatud autoremont tema ootusi korra juba petnud.

„Tead, oma pulmapäeva võid edasi lükata, aga tähtsad asjad lükatakse kohe veerema! Mõistad? Sõidan sinna.ˮ Telefon andis teada, et kõne oli lõppenud.

Meelika võttis käekoti, ning ise ikka veel kaheldes istus trepi ees peatunud autosse, et tähtsaid asju veeretama minna. Pikalt ei saanud nad sõita, sest Joonas keeras ühe pubi ette ning laksas käega vastu Meelika põlve.

„Tead, tagumik tolmab juba. Teeme ühed kiired söögid! Olen hommikust saadik ratastel, tahaks midagi sooja, pea siis ka erksam, mõistad,ˮ selgitas ta ja astus ilma vastust ootamata söögikoha poole.

„Seapraad, friikartulid, frikadellisupp ja üks õlu anna!ˮ jagas mees juba familiaarselt baarileti ääres käske, kui Meelika talle järele jõudis.

„Kas suur või väike kann õlut?ˮ uuris baarmen.

„Lähtume hinnast,ˮ andis Joonas selgitava vihje ja küsis seejärel Meelikalt: „Mida sina tahad?ˮ

„Kohvi ainult, suhkruasendajaga,ˮ ei julgenud Meelika muud tahta, kuigi kõht korises. Võõras mees ikkagi ja kindlasti oleks mingi märkus poetatud toiduvaliku või maksmise kohta.

Joonas mugis isukalt ja Meelika silmitses ajaviiteks pubis istujaid.

„Ei tea, miks mehed siia lauda vaatavad, kui mööda lähevad?ˮ küsis ta mõtlematult, kuna pidas neid Joonase tuttavateks.

„Vaatavad, et kena naisantiik,ˮ lendas mehe huulilt labasevõitu, kuid talle endale kindlasti vaimukana tundunud kommentaar.

Meelika võttis hoogu, et tõusta, aga mees lükkas taldriku kõrvale ja käsutas:

„Läksime!ˮ