Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 8

Joonasel oli sirge hambarida, mis ei tundunud mehe ninaarmi arvestades ehtsatest hammastest koosnevat. Meelika fokuseeris oma pilgu talle lausa suhu, et tõele jälile saada.

„No mida sa nüüd vahid?ˮ ei jäänud see Joonasele märkamata.

„Ah niisama, uurin lihtsalt, mis materjalist su proteesid on. Hoiatan ette, et meil on ainult kaks veeklaasi, nii et minu omasse ära neid ööseks topi.ˮ

„Õigust räägid, tüdruk! Toppimiseks läheb täna tõe-poolest, aga kahjuks pole mul proteese ja veeklaasi ma ei kavatse midagi toppida, ikka sinna, kuhu loodus suunab. Tead sa mis! Sa oleksid palju ilusam, kui kannaksid pruune silmi. Need rohelised on nagu lahjad su jaoks. Ei sobi nagu. Tegemise ajal on tilk kust sisse läinud vist…ˮ

„Ole vait! Mul on täitsa õiged silmad peas, ja muide, seda tobedat… tilgajuttu ma tean, aga see nali käib punapeade kohta ja viiendas bee klassis on sellised tarkused naljakad, mitte täisinimeste maailmas.ˮ

Nagu kokkulepitult hakkasid nad taas hoogsalt naerma.

„Kuss-kuss, Soome penskarid ei saa magada. Öö on varsti käes!ˮ vaigistas Meelika Joonast.

„Magada ei saa nad siis, kui meil nüüd kohe varsti möll lahti läheb. Praegune naer on sosin nende närtsinud kõrvadele,ˮ jätkas mees oma unarusse jäänud teemat.

Meelika pööras jutu kiiresti mujale:

„Kaua sina Valgas elasid?ˮ Meelika tõdes, et midagi positiivset Joonases siiski on – ta oskas nii jutustada kui ka kuulata.

Meelika ei olnud hea kuulaja enam ammu. Kunagi tõesti, aga ühel hetkel avastas ta, et töökaaslased armastasid rääkida põhiliselt negatiivsetest asjadest, kuid emotsionaalse inimesena elasid teiste mured temas kaua. See väsitas ja laastas. Mingil ajal võttis Meelika end kokku ning teatas, et ei soovi halbadest ja probleemsetest juhtumitest midagi kuulda. See oli temast isekas, aga ta ei saanud sinna mitte midagi parata, et muretses ja otsis mõttes positiivseid lahendusi edasi ka siis, kui asjaosalised teema juba unustanud olid. Joonase juttu kuulas ta algul viisakusest, ent aja möödudes huviga.

„Räägi, räägi, ma kuulan huviga,ˮ kinnitas Meelika oma soovi.

„Meid oli kolm last – kaks poissi ja tüdruk.Tulime kõik Tallinnasse kõrgkooli, ei viitsinud enam kodus tasuta aiatöid teha. Olin hea peaga, aga ise hirmus kraade. Kogu aeg oli käitumisega jamasid. Hinded olid head ja välja ei visatud. Sain juba väga noorelt juhtiva koha peale tööle – sel ajal nii noori juhte polnudki. Käskluste andmiseks sain hea koolituse just sel ajal ja võin väita, et see on olnud abiks siiani.ˮ

Meelika ei tundnud meest nii hästi, et sellest väitest aru saada ja ega see teda huvitanudki.

„Tead, mulle tuli tööga seoses ka üks lugu meelde! Kuula ära, see ei ole pikk,ˮ palus Meelika.

„Miks sa arvad, et ma sind kuulata ei taha? Mulle meeldib su hääl ja sul on ilusad valged hambad nagu pärlid. Ja huuled on sul ka nagu minu riista jaoks voolitud.ˮ

„Ma tänan, kas võin nüüd oma lugu jätkata?ˮ Vastuseks suudles Joonas tal kätt.

„Lugu selline, et peale keskkooli tahtsin ma kangesti Tallinnasse pääseda. Jäin oma kooliotsimisega esimesel aastal hiljaks, õigemini magasin dokumentide esitamise aja maha ja kui kohale läksin, käisid juba hooga eksamid. Olin sunnitud tööle minema. Läksin pakkusin end maltoosa tootmise tsehhi. Vahetustega töö, aga üldiselt talutav. Ühes öises vahetuses tuli tsehhijuhataja minu juurde ja uuris, kuidas palgaga rahul olen. Pakkus võimalust mind laborisse edutada. Naeratasin laialt, et väga rahul ning et jätkaksin samal kohal. Töö oli vaheldusrikas, protsess teraviljahunnikust kuni maltoosa valmimiseni kestis kaks nädalat ja selle kallal askeldas mitukümmend töötajat. Minul oli see kõige puhtam, lõpuosa. Öises vahetuses oli minu ülesandeks villida see paks mögin ühest suurest tõrrest teise. Enne ümberpumpamist astus aga tsehhijuhataja mulle selja tagant ligi ja väänas mu põrandale pikali. Valge rätik pudenes peast ja pikad juuksed kleepusid magusale põrandale. Jõudsin ainult mõelda, et kas see on palgalisa, mida ta pakub, ja äsasin teda küüntega üle silmade. Pääsesin vabaks ja vanamees läks minema. Jätkasin tööd, aga segaduses keerasin kraani valele poole ja lasin kogu kahe nädala toodangu solgitoru kaudu jõkke. Ehmatasin ennast kangeks, pumpasin pesemata tõrred vett täis ja panin loksuma. Sedasi siis seda vett loksutati vahetusest vahetusse ja imestati, miks maltoosa paksuks ei lähe – imelik löga oli ainult. Lõpuks oli juhtkond otsustanud, et viga on ilmselt teraviljas. Koormate viisi vahetati vili välja. Ma ei taha mõeldagi, kui suure kahjumi tekitasin, vaikisin kui haud.ˮ

„Sellist asja sai tõesti ainult Vene ajal juhtuda, ja et tal vägistada oli vaja, see paneb täiega vanduma – andjaid naisi kõik kohad täis.ˮ

„Vene ajal oli andjaid naisi? Issand, me juba nagu pensionieelikud, räägime memuaare eelmisest sajandist.ˮ

„Kogu aeg on olnud. Kui kusagilt mujalt ei saa, siis Amigost ikka saab,ˮ nimetas Joonas üht Tallinna ööklubi, kus ka Meelika vahel tantsimas käis. Klubi oli populaarne seetõttu, et asus hotelliga samas hoones ja oli alati rahvast täis. Meelikale see koht ei meeldinud, aga tema tuttavatele küll. Nii oligi kombeks, et alustati sealt ja edasi mindi, kuhu igaüks soovis. Siiski ei viitsinud Meelika hetkel Joonase nägemust ööklubist ümber lükkama hakata.

Mees jätkas: „Kõik pealinna klubid on ju Soome vodkaturiste pungis täis. Nüüd on nad ka Saaremaa ja Lõuna-Eesti vallutanud, aga aastaid oli soomlaste hulgas levinud müüt, et kui pealinnast välja minna, siis kohe röövitakse paljaks. Tegelikult oli röövlite küüsist pääsemiseks vaja just eemale pääseda. Kõige rohkem spaa- ja hotellibroneeringuid tühistavad praegu sommid. Tead miks või?ˮ

„Äkää.ˮ

„Kui tehakse järelepärimine, on vastus kuollut – vanadusse surnud. Vanurid ju siia puhkama kipuvadki, nooremad odavaid naisi ja viina pruukima. Ime, et soomlastel meie viin üldse alla läheb, nad ju imevad oma salmiakkikossut. Üks ema kaebas kunagi viinatehase kohtussegi, et ta armas pojake oli end surnuks joonud. Poju polevat osanud aimatagi, et see hea magus köharohumekki jook võib kahju teha. No meie naised on küll magusad, aga pole kuulnud, et keegi nende liigtarvitamise pärast otsad oleks andnud,ˮ ei saanud Joonas enam pidama. Oli arvata, et mees ei räägi sagedasti oma elust:

„Mõni naine on nagu haige, kui kogu aeg meest ei saa. Ma elasin kunagi ühe sellise hulluga, hiljem selgus, et ta oli mu töömeeste ja sõpradega kõigiga keppinud. Jube häbi oli. Ma pole ka mingi mustermees, aga kurat, mine hoora kaugemal. Lõin ta minema.ˮ

Mõneks ajaks said jutud räägitud. Joonase sõrmed käisid toidutaldriku ja suu vahet, konjakiklaasi oli ta eemale lükanud.

Meelika imestas, et Joonas ei suitseta, kuigi tal oli väga kähe hääl.

„Kas sa pole kunagi suitsetanud? Mehed sõjaväes ju ikka kambaga tõmbavad, kui koolieas proovimata on jäänud?ˮ esitas Meelika küsimuse, mis teda tavapärases olekus poleks huvitanudki.

„Loogiline, et olen! Tõmbasin poolteist pakki päevas. Jube vastik, et näpud olid kogu aeg kollased, ja mind see häiris, kui oma käsi vaatasin. Lõpuks vedasin kasti konjaki peale kihla, et jätan maha ja jätsin ka.ˮ

Meelika muigas: „Mõni mees käib rahulikult ringi, teksapükste lukuümbrus kollane, mis need näpukesed sind kollasena segasid? Ju ikka konjak sai määravaks.ˮ

„Ahhssa, vaata aga, mis kohti sina meestel vahid! Mina pole märganudki teiste kubemesse vahtida, aga sina tead! Ju mõõdad iga vastutulevat isast kui võimalikku voodikaaslast, et äkki läheb asjaks? Ise rääkisid, et kuulad isa õpetusi, valevorst selline! Tule, ma kallistan sind!ˮ

„Ei, ära kisu! Su käed on rasvased! Ma tahan sinuga juttu ajada.ˮ

„Kas sind kodus ei kuulata siis? Kellega sa koos elad, mehega või? Räägi välja, ega ma sellepärast sinuga keppimata jäta!ˮ

„Joonas, unista edasi! Pole sinu asi, kes minuga kepib, mind trukib või nööbib, sina see igal juhul ei ole ega saa ka olema!ˮ

Meelika oleks tahtnud, et Joonas just sel moel ja häälel oma elust räägiks, nagu ta seda hetk tagasi oli teinud, aga taas oli toimunud tagasilangus. Selles eas mees on väljakujunenud isiksus ja Meelika oli seda meest alles avastamas. Omal valikul.

„Ega see tedremäng meil kaua enam kesta!ˮ jätkas Joonas nagu eluülikooli õppejõud:

„Sa võid oma eluloo, sõbrannade saladused ja ilmateate takkapihta rääkida, hommikuni sa ikka ei patra ja me heidame nagunii ühte. Sa tead seda, Meelika.ˮ

„Meelika? Oh mis ime, sa kutsusid mind nimepidi. Sa oled ikka tõesti tark mees, kui selline keeruline nimi meelde jääb!ˮ

„Lääge nimi, mesine. Ma ei salli mett ja kui hüüan sind nimepidi, tekib imal maitse suhu.ˮ

„Miks sa siis üritad minuga liini ajada, kui sulle vastukarva käin? Rohelised silmad on lääged, nimi imal. Jumala eest, ära siis kutsu ja ära vaata, kui ei meeldi!ˮ

„Ikka vaatan, sa oled kuidagi eriline naine. Selline maalähedaselt armas. Aga ära aja nina püsti, vigu on sinus rohkem, kui sa ise aimatagi suudad.ˮ

Ei teadnud Meelika veel sel hetkel põhjust, aga ta läks üle keha kuumaks, kuigi oleks võinud solvuda. Ta ei taibanud, millega Joonas naised ära lummab. Ta ei tee ju selles suunas midagi tavapärast, pigem vastupidi. Ta pole isegi viisakas mitte. Meelika pidi endale vastumeelselt tunnistama, et ka tema oli üht jalga pidi silmuses.