Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 18

Projekt sai muudetud. Arhitekt Ats pistis väikese raha eest allkirja alla ja algas bürokraatia kadalipp. Meelika pani selleks puhuks selga seeliku ja jalga kõrge kontsaga kingad. Autosse istudes tabas ta Joonase näos heakskiitva varjundi. Joonas peatas esimese lillekioski ees auto ja ostis ämbritäie roose, lausus Meelikale andes saateks:

„Tänan sind!ˮ ja laskis pilgul joosta piki Meelikat.

Meelikale oli alati meeldinud seelikutest rohkem pükse kanda: oli mugavam autot juhtida ja tänaval kõndides võis vabamalt kiirendada. Tööl kandis ta siiski seelikut, see käis vorminõuete hulka. Rannas käimiseks olid tal lühikesed hõlmikseelikud. Randa ei läinud ta iial teksastega. Mida vähem hilpe koorida oli, seda nobedamalt sai vette joosta.

See, et Joonas teda tänas pingutuse eest, pani Meelika kohmetuma. Joonas tunduski seda tüüpi mehena, kes märkas kõike, eriti pisiasju. Kunagi oli ta Meelika püksipõlvelt suhkruga kokku tehtud niiske lapiga maha nühkinud nätsupleki. Seda, et suhkur nätsu maha peseb, teadis Meelika sama vähe kui seda, kust laua alt ta selle nätsu endale põlve otsa kleepis.

Joonas ei kandnud iial sama särki mitmel päeval järjest, alati ikka värskelt kapist võetuid. Hooliv naine tal.

Meelika riietusharjumused olid välja kujunenud aastatega. Kodurõivastusena ei sallinud ta retuuse ega T-särke, kittelkleidid oleks ta tahtnud üldse ära keelata. Tema lemmikute hulka kuulusid negližeed, mis meenutasid jaapani naiste kehakatteid. Neid oli tal erinevates värvitoonides, aga eelistatuim oli must. Kodus juukseid kuklale kinni sõlmides kasutas ta pulki, mis talle geiša välimuse andsid.

Joonase mehelik tunnustus tuli Meelikale üllatusena. Üllatas just Joonase väljendusviis. Tavalisem oleks olnud nilbe märkus või kahemõtteline küsimus.

Joonas oli muutunud. Nad mõlemad olid. Kui Joonas varem lausa kubises roppustest, siis aja möödudes rääkis ta Meelikaga koos olles suht viisakalt. Töömeestega seevastu lõugas aina rohkem ja tihedamini. Vahel ta kähe hääl katkes ja kostus ruigamise moodi häälitsus. Meelika ei mõistnud, miks mees nii tohutult tööd rügas. Raha tal paistis olema. Joonas oskas raha lugeda. Tundus, et ka riigi raha.

Teda ärritas suuresti, et Kalevipoja kuju plaanitakse panna vette nii kulukalt ja nii suure lärmiga. Kalevipoeg polevat kunagi laeva ju käes hoidnud. Joonas suskaks selle Eestimaa üheteistkümnest tuhandest järvest suurimasse – Peipsi järve, et oleks eeposlikum. Joonas oli palju lugenud. Kui ta enam nilbustest ei rääkinud, võis ta suust palju tarkusi kuulda. Meelika teadis, et Soomet kutsutakse tuhande järve maaks, aga see, et Eestis olevat sellisel hulgal järvi, tuli talle üllatusena. Ikkagi andis ta endale lubaduse, et kontrollib tõesuse üle.

Sel päeval, kui nad said linnavalitsusest projektile kinnituse ja ehitusloa, sadas lumi maha ja Meelikal oli oma lühikeses seelikus külm. Pingelangus tegi oma töö ja ta lausa värises. Meelikale meenus, kuidas kord oli üks külastaja kohvikusse sisenedes palunud Meelikal hoida oma kiisut, sest oli unustanud parkimiskviitungi auto armatuurile panna. Meelikale meenub tänini see soojus, mida tundis ilma karvadeta sfinksi keha puudutades. Loomake oli nagu sile ja tuline kahhelahi.