Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 6

Järgmisel hommikul täpselt kell üheksa Joonas juba ootas. Kindlasti ületasid nad lubatud kiirust, sest puud vihisesid mööda ja peagi jõuti sadamasse. Autodest oli moodustunud pikk ootajate järjekord. Joonas ei vaevunud peatumagi, sõitis jutiga laevani, ulatas midagi aknast kaipoisile ja parkis, kuhu parasjagu mahtus. Talle ei läinud korda, et ootavate autode juhid lehvitasid, rusikaga. Parvlaeva salongis kohvi juues vaadati neid jälle, aga sel korral oli Meelikal tarkust vait olla. Joonas oli see, kes rääkima hakkas:

„Tead, mul oli kunagi üks tuttav rinnakas blondiin, kes oma rinnapartiid kahele poole loopis ja siis küsis, et ei tea, miks kõik mind vaatavad.ˮ Meelika tundis piinlikkust. Kas tõesti tõi mees paralleeli temaga? Õige küll jah, et kuidas sa näed, et vahitakse, kui ise ei vahi.

Lubatud Saaremaa maja seisis väga kõleda koha peal kusagil linna servas. Meelika üritas seda mõttes paigutada oma aeda ─ tundus isegi sobivat. Maja kujus oli siiski palju teisiti, kui talle oleks meeldinud. Tema tahtis suuremaid aknaid ja kõrgemat katust ja kitsamaid terrasse ja … ja … ja …

„Noh, printsess, mis sa majast arvad?ˮ

„Printsess? Ma pidin ju antiik olema,ˮ meenutas Meelika.

„Antiik see kõige hinnalisem ongi,ˮ kähises mees vastu. „Ära tule rääkima, et sa seda ei teadnud,ˮ ütles siis ja istus autosse. Juba käivitus ka mootor. Meelika tatsas järele. Ta tõdes, et polnudki kunagi sellise inimesega suhelnud, kes pidevalt oma üleolekut pidi näitama, kord loopis siivutusi, siis tegi komplimente.

Meelika ei teadnud, kas ta üldse tegigi õigesti, et Joonase oma projekti kaasas. Kui juba nii lühikese ajaga oli ta pidanud end totakalt tundma, mida kõike siis veel sarikapeoks üle tuleb elada! Meelika ei olnud sellise suhtumisega harjunud.

Ehitusfirma omanikuna ei saanudki mehe käitumine ilmselt teistsugune olla, aga Meelika polnud mitte tema töötaja, vaid klient. Parim kaitse pidavat rünnak olema, aga siin polnud ju midagi sellist veel kokku keeratud, mille eest end kaitsta vaja. Meelika oli veendunud, et kui Joonase ehitisel midagi untsu läheb, tõestab see mees sirge seljaga, et just täpselt nii kõik peabki olema.

Meelika ei teadnud, kas olla nördinud või liigutatud selle süllekukkunud saarereisi üle. Kui Joonast talle soovitati, räägiti lausa ülivõrdes. Siiani küll ei olnud Meelikal selle tüübi suhtes grammigi usaldust tekkinud, pigem vastupidi. Ta ei arvanud, et rahast ilma jääb, aga ninaots ütles, et rõõmu ei saa ta oma kodust enne tundma, kui ülbik on töö lõpetanud ning pildilt kadunud.

Meelika tunnistas endale, et tegelikult on tal mõte kodu vahetada veel toores. Pilk lagendikule, kuhu oli tekkimas uus eramurajoon, tekitas temas õudu. Mitte ainsatki puud, ainult välja mõõdetud krundid, kus erinevas valmidusastmes ehitised. Täielikult valmis oligi ainult see maja, kus nemad sees käisid. Meelika kujutas ette noorte perede rõõmu, kui nende kodud valmis saavad ning võib sisse kolida, aga tundus küsitav, kas lastel on seal kõledas ümbruses õnnelik lapsepõlv. Ega Meelika kindel ei olnud, et tema kitsuke suvilakrunt pakub majale just õigeimat kohta, aga seal kasvavad vähemalt viljapuud ja kuusehekid, mis ei lase naabritel aknast sisse vahtida ega tuisul aeda umbe puhuda.

Mõttes oma võimalusi vaagides oli Meelika unustanud vaadata, millises ilmakaares maja olulised ruumid asusid. Tähtis ju, et näiteks köök ei asuks lõunas. Kuni maja veel ehitamata, saab köögi tõsta igasse ilmakaarde, kust kärbsed sisse ei lenda, ja elutuba ei tohiks jääda õhtupäikese poole.

„Mis mureks, ei ole sinu maitse järgi või?ˮ märkas Joonas ta murekortsu.

„Mõtlesid ennast või?ˮ viskas Meelika.

„Lähme sööma!ˮ lõigati ta nali vahedalt läbi.

Veski kõrts oli turiste umbselt täis ja Joonas ei viitsinud seal koha pärast oodata.

„Ei, siia pole meil küll asja. Lähme mujale.ˮ

Edasi käisid nad veel paarist kohast läbi, ent sama olukord oli neiski.

„Tead, ma unustasin maja juures ilmakaari vaadata,ˮ oli Meelika omades mõtetes.

„Mis sa neist vahid? Projektil on kõik kirjas. Topime ta ükskõik mispidi su kapsamaale, aga kui tahad veel korraks pilgu peale visata, siis homme vaatad.ˮ

„Hommee?ˮ venitas Meelika. „Kas me mitte täna ei pidanud Tallinnasse tagasi sõitma?ˮ

„Mis sul seal põleb? Endal pidi ju puhkus olema. Eks otsusta ise, mul aega on.ˮ

„Ma pole öelnud, et puhkus on. Töölt vaba nädal lihtsalt. Aga kus me siis siin oleme?ˮ napsas ta siiski visatud õngekonksust kinni.

„Sanatoorium Tervis on siinsamas. Võtame toa.ˮ

„Toad, tahtsid öelda?ˮ

„Minugipoolest.ˮ

Sanatooriumis vabu tube polnud. Teadja inimesena uuris mees tuusiku võimalust. Selgus, et oli täitsa olemas üks tuusik kahele ─ invatoaga.

„Mis tähendab invatoaga?ˮ ehmus Meelika. Selgus, et kõik on tavapärane, ainult uksed on laiemad ja tualetis on WC-pott tugiraamiga. Kergendusest puhkenud naeruga marssis Meelika nagu kelgunööri otsas Joonasele järele.

„Kaunitar, sa teadsid juba hommikul, et täna läheb peoks ja asi saab teoks..ˮ

„Misasja?ˮ oli Meelika jahmunud. „Ma olen su klient. Ära aja tööd ja oma eraelu segamini!ˮ

„Kullake, räägi mida tahad, aga sa tead väga hästi, et täna laseme end lõdvaks.ˮ

„Jää vait! Ma olen enne ka hotellides ööbinud. Ma ei ütle, et olen nunn, aga tean, mis millega kokku käib. Minu maja ehitus nüüd küll läbi sinu voodi käima ei hakka. Sa oled ikka väga heal arvamusel endast. Aina ebameeldivamaks sa iga sekundiga muutud. Miks sa nii käitud?ˮ

„Toome poest midagi närimiseks ka või? Õhtu alles noor, tahaks midagi. Lõhet või …ˮ lõikas jälle Joonas Meelika jutu läbi. Meelika järgnes alistunult.

Kui hull see töökaaslase mehe sõber ikka olla saab, ju paneb teda lihtsalt proovile.

„Mida võtame, konjakit jood?ˮ küsis Joonas.

Meelika avas suu, et joogist keelduda ja meenutada teisele, et mindi lõhet ostma, ent Joonas jõudis ette:

„Ma arvan, et võtame tänaseks puhuks midagi kanget ja puhast. Sul kergem, mul kergem.ˮ

„Tead, lõpeta juba see seksijutt…ˮ

„Kes seksist räägib? Mina räägin pohmakast!ˮ

„Väga vaimukas!ˮ kõverdas Meelika huuli, aga kuhu tal ikka minna oli.

Hirmuäratavalt suurte poekottidega läksid nad hotelli tagasi. Administraator võttis lugemisprillid ninalt ja, saates neid pika elunäinud pilguga, hüüdis järele:

„Meil on toitlustamine ka hinna sees, ja saun ja bassein ja massaaž, hommikul kell kaheksa olge palun söögisaalis!ˮ

Joonas lõi vaheukse tagantkätt jalaga kinni.