Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 19

„On sul mingeid erisoove, kaunitar? Meil on suur töö tehtud, võime priisata,ˮ katkestas Joonas ta mõttelõnga.

„Sfinksi tahan,ˮ vastas Meelika automaatselt.

„Misasja? On see mingi rollimäng või? Sekspood siinsamas ümber nurga, lähme ostame piitsad ja nahkriided – minugipoolest.ˮ

„Nahkne on sfinks tõesti, aga sinu fantaasiatele sellest küll abi pole. Mina räägin kassist.ˮ

„Oled otsustanud vanatüdrukuks jäädagi? Võta parem koer, see teeks rõõmu seest ja väljast. Katariinal oli lausa hobune…ˮ

„Tean, mis legend nüüd tuleb,ˮ katkestas Meelika. „Säästa oma häälepaelu ja jäta parem rääkimata. Miks seostatakse kasse vanatüdrukutega, ei saa ma aru. Mul parim sõbranna võttis ka kassi, pärslase, suure müraka. Vanatüdrukuga ma sõbrannat küll ei võrdleks. Teda ei saa üldse kellegagi võrrelda, täiesti omamoodi. Kui palju aastaid tagasi ta hääletajana peale korjasin, oli ta kunstiüliõpilane. Selline tohutult lahmaka soniga ja kandadeni ulatuva õlapaunaga. Tal oli väga paha tuju, vaikis ja pobises omaette kellegi aadressil sajatusi. Aastake hiljem tuli mulle tänaval vastu, langes kaela kui vanale sõbrale ja uuris, kuidas mul läinud ja mida plaanin. Tõmbusin eemale, et mingi hull. Tema teatas, et tal ülikooli lõpetamine käsil, aga ilm nii ilus, ei viitsi jännata, lükkab järgmisse aastasse. Pakkus, et võib mulle külla tulla. Või et kui mul juhtub igav olema, sõidaks linnast välja küll.

Silmad olid tal nii siirust täis, et ma jätsin oma tegemised sinnapaika ning sõitsimegi mööda Eestit rändama.

Neid rännakuid ei suuda ei mina ega tema kokku lugeda. Me olime nagu tšehhi multifilmi must ja valge koer. Mõlemal pikad juuksed ja tukad ees, üks brünett, teine blond.ˮ

„Misasja, sinul ja otsatukk? Kujutan ette, kui kole sa siis olid! Sul niigi imelikud põsesarnad ja pikad silmad…ˮ

„Jaa, Joonas, siis olin ma veeeelllgiiii koledam!! Ma ei räägi midagi, kui sa ei oska kuulata! ˮ

„Oskan, luban,ˮ vedas Joonas näppudega üle suu, imiteerides tõmbeluku sulgemist.

„See blond tüdruk oli väga andekas igal alal, aga lõpuni ei suutnud midagi viia. Üle koera sai astutud, üle saba ei viitsinud. Tal oli nagu lõpetamata lapsepõlv käsil. Tänaseks päevaks on ta eduka disainibüroo omanik, omab Tallinna kesklinnas uhket ja suurt katusekorterit, sõidab poeuue luksusautoga, pisipõnn ja vahel ka kassimürakas tagaistmel. Tõsi, mehele pole ta läinud, aga põhjuseks on tema puhul liiga suur valik. Ei tema viitsi sorteerima hakata, parem pühendub tööle. Kerge tema teekond tänasesse päeva pole olnud. Hämmastama paneb kõige juures see, kuidas ta on suutnud säilitada silmis soojuse ja lausa veatu välimuse.ˮ

„No eks pada kiidab ikka katelt. Elatakse meeste peal pinged välja ja irvitatakse siis omavahel, et mehed löögu pihku.ˮ

Meelika tõmbus alati pingesse, kui Joonas jälle oma joru hakkas ajama. Ta pööras Joonasele selja ja vaatas jalutajaid tänaval. Ka sel aastal oli talv tulnud ootamatult. Plikaohtu neiukesed käisid endiselt paljaste vöökohtadega. Ei teadnud nemad veel karta haigusi, mis pideva külmetamise järel külge hiilivad. Küll aga olid eakamad prouad juba varakult kasukad kapist lagedale kraaminud ning naaritsad jalutama viinud. Kummalised olid ka autojuhid, kelle autod suvekummidega teel vänderdasid. Ei saanud nad vedama ega pidama.

Meelika oli ka kunagi apsaka teinud – lohises ees peatunud autole tagant sisse. Ehmatas kangeks ega suutnud autostki väljuda. Kannatanu tuli ise tema juurde. Meelika pomises ainult, et andku andeks. Mees hindas olukorda ja vastas, et mis siin vabandada, tema auto konks on endiselt kikkis, vaadaku Meelika parem, kuidas ise oma stange korda saab.