Читать книгу Äratundmishirm - Lea Jaanimaa - Страница 26

Sünnipäevahommikul, kui Meelika läks salateid ja suupisteid peomajja viima, ootas teda ees uusasukas – erepunasest sametist tohutute mõõtmetega nurgadiivan. Meelika oligi nuputanud, kuhu külalised istuma panna. Olemasolevast nahksohvast ja laiast ümmargusest kaminaäärest oleks väheks jäänud, mingi padjaklubi pidžaamapidu ei tulnud kõne allagi. Uus diivan istus tuppa nagu rusikas silmaauku. Meelikal polnud aimugi, et selliseid toodetakse. Peagi kuulis ta võtmeklõbinat ja Joonas astus tuppa.

„Ma tõstsin selle nahkpeletise kõrvaltuppa, saab uuesti tagasi vedada, kui tingperseid on rohkem kui kohti,ˮ räuskas mees ukselt.

Meelika oli solvunud, et sünnipäevaõnnitluste asemel roppusi kuulis. Joonas patsutas ja silus diivani peapatju ja ütles siis väga vaikselt: