Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 10

Meie majas oli 12 korterit, kus elasid toredad inimesed, igaüks oma rõõmude ja ajuti ka väikeste veidrustega. Näiteks meie naaber Väino Rätsep, toosama, kes poisikesena meie seina taga Dunajevskit laulda üürgas ja kelle poeg Riho hiljem kuulsaks hambaarstiks sai, ei käinud pidude ajal oma korteris mitte ukse, vaid akna kaudu, kõõludes ohtlikult majaseinal, nii et kõik hoidsid hinge kinni. Meie teisest naaberkorterist olid küll pooled pereliikmed vangimajas, aga veel vabaduses viibiv Jaak õpetas mu jalgrattaga sõitma – lükkas sadulast kinni hoides kõva hoo sisse ja hüüdis: „Nüüd vänta!” Ja ma väntasin, kuni asfaldile käntsu käisin, end verisena üles ajasin ja nõudsin: „Veel üks kord!” Korteris nr 2 elas Singeri masinaga proua Tepper, kes õmbles mulle lillelisi hipisärke, ja otse meie peal mind esimest korda biitliteni juhatanud Aavo Andema, kelle paps andis jommis peaga koju tulles alati meie uksekella, arvates, et ta on juba kohale jõudnud. Kui korteris nr 9 elanud kutt ei viitsinud oma koeraga õue minna, siis sidus ta kutsule nööri ümber kere ja lasi looma kolmandalt korruselt nööri otsas alla pissile.

Meie maja, aadress algul Pronksi 5, siis Gogoli 19 ja nüüd Raua 19. Foto: Olav Osolin

Pidu Pronksi tn vanaema juures. Vasakult seisavad: isa Olav, vanavanaema Kadri Kalam, tädi Helgi, vanaema Helmi Rosalie, ees tädi Ilmi ja minu ema Lilian, kes on tõesti jube ilus.

Hiljem sai sellest leidurist kuulus helilooja Gennadi Taniel, kes kirjutas laulu verelilledest, aimamata, et aastaid hiljem pussitatakse sellessamas korteris surnuks üks mees ja alumises korteris elav proua Tardovski vaatab kogu öö hirmunult lakke, oodates, millal hakkab sealt verd nirisema. Mõnel korral oli meil muret otse meie all elanud proua Vahtraga, kes kurtis, et meie korteris toimuvatel pidudel käib iga kord selline trall, et tema lamp ähvardab laest alla kukkuda. Vanaema pakkus siis välja, et äkki saaks proua Vahtra meie sünnipäevade ajaks oma armatuuri ööseks maha monteerida, aga selleni vist siiski ei jõutud. Hulga tõsisem probleem tekkis meil aga korteriga nr 4, kus elas seltsimees Toone, kelle tütre voodis pesitses üksvahe miilitsast poeet Rudolf Rimmel. Nimelt kirjutas Toone täitevkomiteesse palvekirja, et meilt võetaks ära telefon ja antaks see talle, kuna ta on Punaarmee veteran, kellel on vaja kogu aeg arstile helistada. Selle tulemusena võetigi meilt ära telefoni otseliin ja anti asemele „paralleel”, millega sai helistada vaid siis, kui üleval korteris keegi ei rääkinud.

Pidu Gogoli tänavas. Vasakult: Toomas Tiivel, minu põlve peal õde Kristi, ema Lilian.

Tõeline pommüllatus saabus aga pärast Eesti taasiseseisvumist, mil selgus, et punaarmeelase Toone naine osutus tegelikult meie maja kapitalistist omanikuks ja meie olime muutunud Toonede sundüürnikeks. Kuigi meist olid täiesti ootamatult saanud omandireformi ohvrid ning linn pidanuks andma meile uue korteri, sai peagi selgeks, et seesugust päeva ei näe meie silmad mitte kunagi. Seepärast ostsin ma sajandivahetuse paiku emale korteri ning ta pidi 75-aastasena lahkuma oma kodust, kus ta oli elanud üle 40 aasta.