Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 6

Oma elu esimesed aastad veetsin ma Meriväljal, kus mu vanemad olid saanud üüripinna majja, mis enne sõda kuulus mu isapoolse tädi esimese mehe Voldemar Posti esimesele naisele. Ma ei hakka lugejat selle suhtekarusselli lahtiharutamisega tüütama, küll aga on seejuures asjakohane märkida, et majakese õues oli tiik. Kui ema otsustas kevadel hanekasvatajaks hakata, et jõuluks oleks praad omast käest võtta, siis punusid pisikesed hanepojad ühel päeval tiiki sulistama ja mina, kes ma lindude ujumisoskusest midagi ei teadnud, tõttasin loomulikult neid päästma. Päästeoperatsiooni tulemusena uppusin ma ise ära, kusjuures ikka täitsa korralikult, nii et toss oli päris väljas. Õnneks avastas ema mu kadumise õige pea ning helistas nii kiirabisse kui ka Rosa Glikmanile, kes polnud mitte ainult tema noorema õe Ilmi ämm, vaid ka Tallinna I Lastehaigla peaordinaator. Proua Rosa sättis haiglas kõik minu vastuvõtuks valmis ja nii pääsesin ma sellest õnnetusest tüsistusteta. Ema ütleb siiani, et see oli nii jube sündmus, et ta ei suuda selle üksikasju meenutada. Seetõttu ma ei teagi, kui kaua ma uppunud olin ja mis nendest hanedest pärast sai. Ju nad suureks kasvasid ja lõpuks nahka pandi. Aga proua Glikmanile olen ma siiani tänu võlgu, sest kui ta ei oleks mulle õhku sisse pumbanud, siis te seda jutustust siin praegu ei loeks.

Kõige stiilsem sõiduvahend, mis mul eales olnud.

Meriväljal kaitses mind Saatan.

Kolm õde Meriväljal selle tiigi ääres, kuhu ma hanepoegi päästes ära uppusin. Vasakul noorim Ilmi, edasi vanuse järjekorras Helgi ja Lilian. Foto perekond Glikmani erakogust.