Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 13

Kuna meie kaubandustöö eesrindlased läksid hommikul tööle ja saabusid koju alles hilja õhtul, siis mingeid ühiseid perelõunaid või õhtusööke meil argipäeviti polnud – enamasti vaatas igaüks ise, mida külmkapist hamba alla sai. Kui aga saabus nädalalõpp, siis tuli kas Kristil või minul hommikul suure raske käsiveskiga kohviube jahvatada, mis täitis kogu meie väikse köögi mõnusa aroomiga. Seejärel pandi vesi pliidile keema ning varsti oligi suur kannutäis kanget kohvi tõmbamas. Seejärel kutsus vanaema kohvile ka naabriprouad, mis nägi välja nii, et Helmi tagus suure supikulbiga vastu köögiseina ja hüüdis: „Proua Rätsep! Kas kohv juba joodud?” ja sai enamasti vastuseks: „Ei veel! Kohe tulen!” Seejärel hakkasid prouad kohvitades ilmaasju arutama, mille juures polnud mul mõtet istuda, kuna vanaema oli mulle juba ammu õpetanud, et „suurte inimeste jutu vahele räägib laps siis, kui kana pissib”. Sest olgugi et vanaema Helmi oli lahke südamega, pidi meil siiski kord majas olema, nii nagu ka tema kaupluses, mida ta kindlal käel juhatas.

Aga lisaks suurele toidupoele oskas vanaema juhtida ka autot, mille rariteetse ostuloa ta oli tööeesrindlasena saanud. Talvel ta sõita ei julenud, aga kui lumi ära sulas ja ilmad läksid soojaks, siis aeti helesinine Moskvitš 407 hoovi peal olevast pehkinud puukuurist välja ja mindi autoga sõitma. Ema kutsus meie Moskvitši Sinilinnuks ning suhtus temasse kui elusolendisse: patsutas hellalt Mosse poritiiba ning ütles ikka, et „noh, Sinilinnuke, vii meid nüüd kenasti kohale!” Enamasti võttis too kohalejõudmine päris palju aega, sest meie naispere oli kuskilt teada saanud, et autoga sõites tuleb vahepeal kumme jahutada. See protseduur nägi välja nii, et Sinilind peeti kinni, katsuti käega rehve ning nenditi, et need on „väga tulised”. Seejärel laotati kraavipervele laiali tekk, otsiti välja termos ja võileivad ning oodati rehvide jahtumist. Lapsed korjasid metsa all lilli ning daamid rääkisid ära kõik jutud, kuni sohver teatas, et „kummid on nüüd kenasti maha jahtunud” ja sõit võis jätkuda. Tänapäeval kõlab see kõik muidugi veidralt, aga noil aegadel oli eraauto nii uus asi, et iga päev tõi uudiseid hobiautojuhtide imelistest seiklustest. Meiegi vanaema ei saanud kord autoga kuidagi liikvele, sest mootor suri kogu aeg välja, kuni appi saabunud tuttav automees seletas talle, et enne liikuma hakkamist tuleb käsipidur maha võtta. Samas sõitis aga meie peretuttav Simon Levin oma Moskvitš 401-ga Pärnust Tallinna ja kurtis kogu pika sõidu aja, et auto liigub väga vaevaliselt. Remonditöökojas selgus, et tal oli juba Pärnus käsipidur peale ununenud, nii et Tallinna jõudes oli piduriklotsidest järele jäänud vaid mälestus. Selle peale arvas lugupeetud advokaat, et autojuhtimine on tema jaoks liiga keerukas värk ning müüs oma Mosse mu tädimehele Aleksander Glikmanile, kes maksis 400 rublast 270 kohe ära, aga ülejäänu hiljem osamaksetena, sest rohkem tal raha lihtsalt polnud.

Olav Sinilinnu roolis.