Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 5

Ma ei hakka teid oma lapsepõlvega väga kurnama, sest ega ma sellest ju ise suurt midagi mäleta ning ega ma või olla kindel, et ema on mulle selle kohta tõtt rääkinud. Minu ilmaletuleku kohta liikus suguvõsas päris kreisi stoori, mida ma ise pidasin puhtaks legendiks, kuni ema mulle oma 90. sünnipäeva eel üles tunnistas, et tegelikult just nii kõik juhtuski. Nimelt töötas mu ema Lilian 1950ndate alguses Pirita toidukaupluses ning kuulutas ühel heal päeval, et ta abiellub esimese mehega, kes talle Pirita sillal vastu tuleb. Ja nii läkski. Tõsi küll, sel esimesel pilgul üsna lõbusavõitu lool on tegelikult väga tõsine eellugu, mis sai alguse päeval, mil mu vanaema Helmi Rosalie Veljema viis oma tütre Liliani suvitama Pärnusse, kus noor daam armus Rannapaviljoni šarmantsesse viiuldajasse Leon Lindausse. Paraku tuli aga andekal muusikul peagi sõtta minna – 1944. aastal saadeti Valter Ojakääru kooli- ja bändikaaslane politseipataljoni ridades Sinimägedesse venelaste pealetungi pidurdama. Enne lahinguid jõudis Leon võtta viis päeva puhkust, et mu emaga Tallinna Kaarli kirikus abielluda, aga seejärel läks rindel suureks madistamiseks, siis taganemiseks ning edasi juba pagemiseks. Nii nagu paljud teised eesti mehed, viskas Leon mundri seljast, otsis oma vastse naise Tallinnast üles ning koos peeti plaani Rootsi põgeneda. Paraku jõudsid venelased Häädemeeste kandis kõik teed läbi lõigata ning noored ei pääsenudki randa. Seejärel pöörduti Pärnusse, kus aga Leon peagi arreteeriti, kuna keegi oli tema peale koputanud, ning lõpuks mõisteti mees kaheksaks aastaks Siberisse. Kuna oli karta, et väljasaatmine võib ähvardada ka mu ema ja ta 1945. aasta suvel sündinud pisitütart Kristit, siis pages Lilian oma ema juurde Tallinna, kus mu imikust õde pisteti iga kord riidekappi peitu, kui trepilt samme kostis. Vanaema oli kindlalt otsustanud, et kui KGB tema tütrele järele tuleb, siis üritab ta vähemasti last Siberist päästa. Õnneks KGB karvane käsi Lilianini ei ulatunud ning kui suur paanika üle läks, siis hakkas mu ema ämmal ja äial Pärnus külas käima, et nood saaksid oma lapselast näha.

Minu ema Lilian. Fotod pärinevad Olav Osolini erakogust, kui pole märgitud teisiti.

Ühel sellisel külaskäigul märkas ema laual Leoni kirja, mida ta pahaaimamatult lugema hakkas, ja mida rohkem ta luges, seda rohkem ta taipas, et tema ämm ja äi olid pikki aastaid tema eest varjanud fakti, et nende pojal pole kaugel Siberimaal mitte ainult uus poolatarist naine, vaid ka laps või isegi kaks. Mõistagi sai ema sellest šoki ja vihastas nii jubedalt, et kui ta tagasi Tallinna tööle jõudis, siis kuulutas ta kolleegidele, et abiellub esimese mehega, kes talle Pirita silla peal vastu tuleb. Juhtumisi oli see Kalevi Jahtklubi ülem Olav Osolin, kes marssis, valge vormimüts peas, parasjagu üle silla poe poole. Ja kuna ema oli imeilus naine, siis ei hakanud mees pikalt vastu punnima.

Edasi läks juba nii, nagu ikka need asjad käivad, mille tulemusena sündisin siia ilma mina, 1953. aasta 13. novembril, mis oli reedene päev. Esimesel pilgul tundub, et hullemat aega kui 13. ja reede andis valida, aga ema mälestuste kohaselt polnud tal võimalik sünnitust kuidagi ajastada, sest minu ilmaletoomine olnud nii raske, et ta ise oleks peaaegu otsad andnud. Verekaotus oli nii suur, et arst kirjutas talle pärast sünnitust välja valge veini kuuri, mis tundub tänapäeval küll uskumatu, aga ju siis Vene ajal vaadati, et pole vahet, kas vein või veri, peaasi, et voolab! Ja mis mul selle vastu, et pidu läks kohe käima!

Kalevi jahtklubi ülem Olav Osolin oma poja Olav Osoliniga. Vahet tehti meil nii, et isa kutsuti enamasti Oleviks või Ossiks, ehkki passis oli tal kirjas Olav.