Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 11

Kui ma eelnevalt mainisin mõne meie maja elaniku mõnd vahvat veidrust, siis olime me ise nende silmis küllap veel suuremad veidrikud. Näiteks oli meil kodus linnutabu, kuna vanaema oli kindlalt veendunud, et lind toob majapidamisse õnnetust. Seepärast jälgisid nii Helmi kui ka tema kolm tütart hoolega, et nende korteris ei oleks ühtki linnukujutisega eset. Kui mu õde sai sõbrannalt kingiks plastik pelikani, siis viskas vanaema selle kohe aknast välja, ja kui talle endale kingiti juubeliks portselanist lühter, siis jõudsid kinkijad vaevalt uksest välja astuda, kui uhke valgusti oli juba õues prügikasti serva peal, sest Helmi terav silm oli sellelt avastanud linnuornamendi. Iga meie postkasti pandud linnumargiga kirjaümbrik rebiti puruks juba all koridoris ja visati tükid õues asuvasse prügikasti, sest muidu võinuks õnnetus tuppa jõuda. Vahva lugu oli see, kui hoovi kraaminud majahoidja nägi kord aknast välja lendavat taldrikut, korjas selle üles ning andis korter 7 ukse taga kella, arvates, et ilusa linnuga taldrik oli meil kogemata aknast välja kukkunud. Vanaema tegi ukse lahti, tänas leidjat südamest, pani ukse kinni, tegi köögiakna lahti ning viskas selle õuduse uuesti välja, seekord juba täpselt prügikasti tabades.

Mulle endale tundus see tabu kummaline, seda enam, et keegi ei paistnud teadvat, miks selline keeld suguvõsas kehtis ja kust see oli saabunud. Ise pole ma seda traditsiooni kuigi andunult järginud, aga emale või tädidele kinki valides olen alati hoolikalt uurinud, et seal jumala eest lindu peal ei oleks.

Kui ema avastas Märt Bormeistrilt ostetud maalilt linnud, siis tõstatus küsimus, kas peaks paluma kunstnikul need üle maalida. Pärast pikka arupidamist otsustati, et kodulinnud ei lähe meie perekonnas kehtiva linnutabu alla, mistõttu on sellel maalil siiani kanad ja kukk alles.