Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 20

Nii nagu kõik tolleaegsed õpilased, astusin ka mina oktoobrilapseks ja hiljem pioneeriks. Ma ei mäleta, et mul oleks sellega seoses olnud miskit hingepiina ja ka kodus ei olnud see kuigivõrd kõneaineks. Tol ajal tundus, et pioneeripõli on üldine standard, millele vastu seista pole vähimatki mõtet ega võimalust. Selge see, et punast kaelarätti ma vabatahtlikult kaela ei pannud ja kooliuksest väljudes sai see kohe koolikotti pistetud, aga samas polnud mul näiteks midagi punaseks võõbatud skaudimängude vastu, mille käigus õpiti metsa telki püstitama ja ühe tikuga lõket süütama. Suviti saadeti mind Saadjärve äärde Kukulinna pioneerilaagrisse, mis oli kahepoolne rõõm: ema sai must kuuks ajaks lahti, samal ajal kui mulle meeldis laagrielu nii hästi, et ma oleksin tahtnud seal mitu vahetust järjest olla.

Kukulinna pioneerilaagris. Pasunamees Osolin teises reas paremalt kolmas.

Saatuslik 6. klassi tunnistus, millel korralikkuse kohal number 2.

Tallinna 21. Keskkooli direktor Artur Tiki.

Võltsitud tunnistusega pioneer Kübassaare kokkutulekul 1967. aastal.

Sealsamas Kukulinnas leidsin ma ka esimese tõelise armastuse, milleks oli vaskpasun, ametliku nimega fanfaar. Tol ajal oli pioneerilaagris kombeks, et kõiki tähtsamaid sündmusi saatis fanfaristi tuutu-luutu: hommikul heisati sellega lippu, lõuna ajal kutsuti sööma ning õhtul aeti magama. Iga tegevuse jaoks oli oma kindel signaal ning pärast pisukest proovimist selgus, et ma suutsin neid viisijuppe päris kenasti töristada. Kui ma sügisel Kukulinna esifanfaristina linna naasin, oli kuuldus vingest pasunamehest jõudnud ka Mererajooni pioneerijuhtide kõrvu. 1967. aastal suve hakul sai Tallinna 21. Keskkooli juhtkond kirja, milles teatati, et õpilane Osolin lähetatakse Mererajooni esindajana Kübassaares toimuvale vabariiklikule pioneeride kokkutulekule, kus tal tuleb osaleda ülevabariigilisel fanfaristide konkursil. Seoses sellega paluti koolil väljastada akrediteerimiseks vajalikud dokumendid, sh õpilase iseloomustus ning klassitunnistus. Paraku tekkis aga viimasega tõsine probleem, sest kokkutulekule lubati vaid korralikke pioneere, aga minu 6. klassi tunnistusel oli korralikkuse real hinne 2. See pani ilmsesti kooli direktori Artur Tiki kukalt kratsima, sest tema jaoks oli alati tähtis, et 21. Keskkool oleks kõikvõimalikel konkurssidel esirinnas. Ma ei tea, kas see oli Tiki ise, kes probleemile lahenduse leidis või palus keegi tal seda teha, kuid asjakäik ise tundub uskumatu isegi veel nüüd, viiskümmend aastat hiljem. Nimelt kutsus lugupeetud koolidirektor mind oma kabinetti, keeras ukse lukku, võttis mu käest puuduliku hindega klassitunnistuse ning asetas selle seifi. Siis võttis ta lauasahtlist minu nimele kirjutatud uue tunnistuse, kus kõik muud hinded olid samad, ainult korralikkuse kahe asemel säras nüüd number neli. Tiki toonitas, et ma ei hingaks toimunust mitte kellelegi ja soovis mulle konkursil edu. Ma olin muidugi üllatusest keeletu, aga samas oli mul ka hea meel, et sain sõita Saaremaale, mis oli ju Vene ajal piiritsoon, kuhu mandriinimesed niisama uudistama ei pääsenud. Paraku kukkusin ma fanfaristide konkursil haledalt läbi: kujutasin ette, et pean seal äratuse ja lipuheiskamise signaale mängima, aga selle asemel pandi mulle esimeses voorus nina ette noodipartii, millest ma ei taibanud ööd ega mütsi. Nii lõppes mu võistlus veel enne, kui see alata jõudis ja sellega kaasnenud häbi korvas vaid üks kena tüdrukpioneer, kellega sai telgi juures käest kinni hoitud. Jõudnud tagasi Tallinna, kutsuti mind taas direktori kabinetti, kus tunnistused uuesti ära vahetati, nii et uksest välja astudes olin ma jälle kahemees. Kui ema sellest kuulis, siis kadus tal igasugune austus koolidirektor Tiki vastu. Ema arvates oli juba see paras sigadus, et mulle võltsitud tunnistus välja kirjutati, aga veel rohkem ajas teda marru, et direktor mulle vana tunnistuse tagasi andis. „Ta on ikka jube väiklane mees,” oli ema Tiki peale vihane, „kui oli vaja tema kooli au eest väljas olla, siis sobis meie poiss küll pasunat puhuma, aga kui pidu läbi, siis moondus ta direktori silmis jälle pätiks tagasi!”

Nooruses võid sa naiste tähelepanu võitmiseks kasvõi pea peal seista.