Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 18

Kasvades üles ema, õe ja vanaemaga, olin ma pere ainus mees. Üksvahe käis emal külas ka onu Erich, kes lippas paljaste kottide väel mööda tuba ringi, aga kuna mulle see onkel ei meeldinud, siis mõtlesin ma välja igasuguseid trikke, et teda eemale peletada. Nii ehitasin ma WC-sse nööridest sellise süsteemi, et kui ema kallim kempsu läks ja ukse kinni tõmbas, siis kukkusid talle ülevalt haamer ja tangid pähe. Erichi kiilaspea oli lõhki, verd voolas, ja kuigi ma kinnitasin, et ehitasin selle lõksu oma õega arvete klaarimiseks, sai ema kohe aru, milles asi, ja andis mulle korraliku koosa. Õnneks sain ma aga kooliteed alustades Erichist lahti, sest ta elas koos emaga maal ning mina koos vanaema ja õega linnas. Sellest ajast peale ütles vanaema Helmi ikka, et kuna Olav on meie ainus meeshing, siis on ta perekonnapea, mis lõppes isegi sellega, et ma keeldusin prügiämbrit välja viimast, teatades õele, et ma olen pere liider ja mitte miski Solgi-Vassili, kes prügiämbriga mööda treppe lippab.

Meie pere ainus mees.

Hiljem, kui ema oma onklist lahku läks, selgus, et meie pere ainsa mehe pükstel oli ka meie majapidamise ainus nahkrihm. Mõnikord, kui ma olin halvasti käitunud, tuli mul endal see rihm pükstelt maha võtta ja ema kätte anda, et ta saaks mind sellega nüpeldada. Ta ei teinud seda vihaga, vaid puhtprofülaktiliselt, andes mulle mööda paljaid sääri mõned sirakad. Ma teadsin juba ette, et selle protseduuri käigus oli mul kõige targem täiest kõrist röökida, kuna siis nägi ema, et karistus mõjub, ja nahatäis jäi mõõdukaks. Tagantjärele on huvitav see, et ma sain kolki vaid päevikusse kirjutatud märkuste, aga mitte kunagi halbade hinnete eest. Nimelt tegi ema mulle selgeks, et kui ma saan koolis kahtesid, siis on see mu oma mure ja lõpeb sellega, et ma veedan mõned aastad kirsasaapaid lohistades Nõukogude armees. Tänaval soldateid märgates ütles ta mulle mõnikord: „Vaata nüüd hoolega, Olav. Kui sa ei viitsi õppida, siis saad endale samasugused saapad!” Samal ajal oli ta aga veendunud, et käitumine peab mul olema eeskujulik, sest pätti ta ei taha oma pojast kasvatada. Nii pidingi iga päev koolist tulles päeviku ette näitama ning kui mõni õpetaja oli seda märkusega ilustanud, siis tuli mul pükstelt rihm maha võtta ja naha peale saada. Mul on siiani meeles, kuidas ma sain ühel jõululaupäeval koolis kolm märkust ning kuna me pidime tädi Helgi juurde jõulupuule minema, üritasin kuni viimase hetkeni koolist tulemisega viivitada, lootes, et äkki jääb mul seetõttu nahatäis saamata. Kahjuks säilitas mu ema oma põhimõttekindluse igal ajahetkel ja ma sain enne küllaminekut oma koosa kätte. Tänapäeval saaks oma lapsi rihmaga nüpeldavast vanemast kindlasti Õhtulehe esikaane lugu, mis lõppeks arvatavasti kohtuprotsessi ja vanglaga, aga mina olen pigem oma emale tänulik, et ta mulle aeg-ajalt naha peale andis. Nii jõudis mulle tasahilju kolba sisse, et ma pean koolis käituma nii, et päevik poleks punane, ning kui mul see ei õnnestu, siis pole midagi teha – tuleb väljateenitud karistus ära kannatada. See kõik ei tähenda aga sugugi, et ma pooldaksin tänapäeval ihunuhtlust. Vastupidi, olen veendunud, et ka ainuüksi selge sõna ja isikliku eeskujuga saab lapsed korralikult üles kasvatada. Pealegi on saabunud teised ajad ning see, mida omal ajal peeti loomulikuks, pole nüüd enam kombeks.