Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 8

Kui meie kolmik vanaema juurde jõudis, oli vanaisa Tõnis juba Helmi juurest plehku pannud, nii et meil oli nelja peale kasutada kolm väikest tuba. Tol ajal nimetati seda mugavustega korteriks, sest vesi ja kemmerg olid toas, aga sooja vett ja vannituba polnud. Kui oleks need ka olnud, siis oleks meil olnud „kõigi mugavustega korter”. Pesemisega olid lood kehvad, aga õnneks oli otse meie kõrval suur saun, kus me end kord nädalas küürimas käisime. Seesama kümblusasutus pakkus meile ka igaõhtust meelelahutust, sest pimeduse saabudes kogunesid sauna akende taha kõik Tallinna linna erotomaanid ja pihkurid, kes püüdsid valgeks värvitud aknaklaasi augukesi kraapida, et paljaid naisi piiluda. Kuna naisteosakonna aknad olid maapinnast üsna kõrgel, siis pidid vaesed mehed eesmärgi saavutamiseks suurt vaeva nägema: kes ilmus oma redeliga, kes lohistas ehituselt pihta pandud tellingupukki, kes üritas kastidest kiikuvat torni ehitada. Mida päev edasi, seda rohkem me veendusime, et kiimas mehe arhitektuurialane fantaasia on piiritu. Mõned, kes polnud taibanud oma abivahendit kaasa vedida, ronisid teinekord ka meie kuuri katusele, kust vaatepilt polnud suurem asi, aga sellest ei saanud ju hädaline aru enne, kui ta polnud selles oma silmaga veendunud. Kui üks mees lõpuks läbi pehkinud katuse vajus, siis läks vanaemal närv mustaks ning iga kord, kui ta mõnd piilujat meie kuuri katusel nägi, tegi ta akna lahti ja käskis tollel jalamaid jalga lasta, ähvardades miilitsa kutsuda. Sellele vastu kostis rämedat sõimu ja ähvardusi ning ükskord visati meil isegi aken sisse.

Eks kogu see lõputu turnimine ja saunaakende lõhkumine hakkas ka sauna töötajatele üha rohkem närvidele käima ning kui maja läks kapitaalremonti, siis viidi naistesaun teisele korrusele, kuhu meeste pilgud enam ei ulatunud. Küll aga tegi see rõõmu minu koolivendadele, sest piilujatest vabanenud naised hoidsid nüüd julgesti aknaid lahti ja pakkusid mu küllatulnud sõpradele nonstop-striptiisi, mille peale üks mu klassivend ohkas kadedalt: „Vau! On sul alles elu!”