Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 7

Kuna ema ja isa läksid peagi lahku, siis kulges mu edasine elu koos ema ja õe Kristiga. Peagi lisandus sellesse komplekti ka vanaema Helmi, sest pärast väikest vahepeatust Kadrioru ühiskorteris maandusime kolmekesi elama tema juurde Pronksi tänavale. Praegu kannab see Tallinna 21. Kooli vastas tupiktänavas paiknev puumaja Raua tänava aadressi, aga tol ajal polnud Dvigateli sõjatehas veel Pronksi tänava nurka oma majamürakat ehitanud, mistõttu meie koridoriaknast avanes vaade Pronksi tänavale. Seepärast oligi meie aadress Pronksi 5–7. Ema oli selles korteris pesitsenud varemgi – pärast seda, kui venelased viskasid Veljema pere 1944. aastal päevapealt välja nende Reimani tänava korterist, kuna majja majutati elama Nõukogude ohvitserid koos oma mahvaldadega. Kui vanaema läks linnavalitsusse kurtma, et ta on koos mehe ja kolme lapsega tänavale tõstetud, siis öeldi talle, et muud elamist pole pakkuda kui ca 40-ruudune korter Pronksi tänaval. See oli viieliikmelisele perele ilmselgelt liiga väike, kuid siiski parem kui lageda taeva alla jäämine. Mu tädi Ilmi meenutab, et kui nad tassisid oma kompse uude kodusse, mille aknad olid laudadega kinni löödud, tervitas neid läbi köögiseina heleda poisihääle esitatud „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu...”, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Selle peale arvas vanaema, et ju on nad sattunud elama tõsimeelsete kommunistide kõrvale, mistõttu ta käskis oma kolmel tütrel naabrilaste ees õues suu kinni hoida. Hiljem, kui naaberkorteri asunikega oli juba tasapisi sõbraks saadud, selgus, et korter 6 pere oli omakorda peljanud, et äkki on uued tulijad miskid kagebešnikud ja igaks juhuks kamandati perepoeg kööki laulma. Nii tuligi hilisemal kuulsal vähikirurgil ja tervishoiuministril Väino Rätsepal üürata täiest kõrist koolis õpitud Dunajevski laulu, näitamaks, et korter 6 perekond kulgeb kindlal nõukogulikul kursil. Tänasel päeval ajab seesugune stoori inimesed muigama, aga tol ajal oli Stalin veel elus ja targem oli karta kui kahetseda.

Meie pere 1958. aastal. Vasakult: mina, ema Lilian, vanaema Helmi ja õde Kristi. Foto Kalev Savi erakogust.