Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 12

Kuna nii ema kui ka vanaema käisid tööl ja õde koolis, siis tuli minul veeta oma päevad Pärna tänava lasteaias. Meie kodust oli sinna päris pikk maa, aga ma marssisin seda teed iga päev üksinda, kuna ema meenutuste kohaselt olla ma teatanud, et kui mind hakatakse lasteaeda viima nagu miskit nannipunni, siis ma keeldun sinna minemast. Esialgu saatis ema mind nüüdse Hiltoni hotelli juures oleva ristmikuni ja vaatas, kas ma ikka üle Lomonossovi tänava saan, aga kui ta nägi, et kõik kulgeb kenasti, siis pani ta mulle korterivõtme paelaga kaela ja ütles kasvatajatele, et ma võin õhtul ise lasteaiast koju minna. Kuna ma ei ulatunud võtmega koduukse sneprit avama, siis oli meil ukse taga telliskivi, mis mu pikkust sobival määral kasvatas.

Ega mul oleks põhjust kõigest sellest pajatada, kui ema poleks mulle rääkinud, kuidas ma põhjustasin Pärna tänava lasteaia ajaloo suurima paanika, karta on, et isegi suurema kui selle lasteasutuse hoone karniisi allapudenemine 2011. aastal. Nimelt avastasid kasvatajad, et keset kena novembrikuist päeva oli lasteaia mänguväljakult osa lapsi haihtunud nagu tina tuhka. Hirmunud pedagoogid korraldasid hoovis mänginud laste ülekuulamise ning said teada, et Olav oli kutsunud grupi oma rühmakaaslasi endaga kaasa, näidanud neile ette sobiliku aiaaugu, kust väiksed nagamannid läbi pugesid, ning edasi ei teadnud enam keegi, kuhu nad kadusid. Hullunud kasvatajad kammisid läbi kõik ümberkaudsed tänavad ja hoovid ning helistasid ka mu emale, kes üritas koos vanaemaga välja mõelda, kuhu ma küll lastega võisin kaduda. Aga enne kui nad selle välja peilisid, jõudsin mina koos oma semudega juba tagasi lasteaeda, ikka vana tuttava aiaaugu kaudu. Hiljem selgus, et ma olin viinud oma lähedasemad sõbrad enda juurde koju, et neile näidata, kui kihvti plekist veoauto ma olin hommikul sünnipäevakingiks saanud. Ema ütleb siiani, et tal pidi süda seisma jääma, kui ta kuulis, et ma olin korraldanud lasteaiast suuremat sorti põgenemise. Samas ta aga ei mäleta, et see oleks lasteaia juhtkonna poolt mingeid erilisi ekstsesse kaasa toonud. Ju see vaikiti maha, sest keegi ei oleks tahtnud tunnistada, et osa lapsi on keset kena talvepäeva omapäi linna peale jalutama läinud.

Ema on meenutanud, et natuke aega pärast seda, kui ma hakkasin lasteaias käima, nõudsin endale suure taskuga põlle. Vanaema imestas, kust selline soov, sest kodus olin ma keeldunud põlle kandmast. Mõistatus lahenes, kui mu uue põlle taskust leiti suur ports kuivanud putru.