Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 9

Oma uues elukohas sain ma kohe aru, et vägesid juhatab minu vanaema Helmi Rosalie Veljema. Ta oli elupõline kaubandustöötaja, kes alustas poemüüja karjääri juba Pätsu ajal, esmalt minu vanaisa Tõnis Veljema juhatatud poes Viljandimaal Olustveres, hiljem aga ETK poodides Tartus ja Lehtses. Kui pere maandus Tallinna, hakkas Helmi juhatama Tartu maantee alguses, nüüdse SEB pangahoone vastas asunud ETK õppekauplust ja võttis endale sõja ajal appi kolmest tütrest vanima ehk minu ema. Nii kukkuski välja, et kaupmehed Helmi ja Lilian teenisid perele leiba, samal ajal kui kaks nooremat tütart nühkisid koolipinki – Helgi õppis Tartu Ülikoolis juristiks ja pesamuna Ilmi Tallinna Kunstiinstituudis metallikunstnikuks. Õnneks oli kaupmehi vaja nii Pätsul, fritsudel kui ka tibladel ja nii juhtuski, et ükskõik kes parajasti võimule tuli, seisis meie naispere ikka leti taga. Mõistagi tõi iga uus riigikord uued reeglid, mida tuli raudselt järgida, sest ajad olid keerulised, kaupa vähe ning nalja ei mõistetud. Ka minu ema oleks pärast venelaste sissetulekut ükskord peaaegu kongi kukkunud, kui ta suhkrukotiga poest välja tuli. See juhtus ajal, mil praeguse Tallinna Kaubamaja lähedal, kohas, kuhu hiljem ehitati lillekauplus Kannike, paiknes Pühtitsa kloostri uhke abikirik, mille nunnad püsisid hinges vaid tänu ümberkaudsete inimeste heasoovlikkusele. Kuna nunnad käisid ka vanaema juures toiduabi palumas, siis üritas Helmi neile üht-teist kombineerida, et nad päris nälga ei sureks. Vastutasuks tutvustasid vagad õed poetöötajatele oma maa-aluseid katakombe ja palvetasid kauplusetöötajate eest, millest ei Helmil ega ka tema tütrel polnud sooja ega külma, sest meie peres ei usutud ei jumalat ega kuradit, kuigi lapsed olid ristitud ja Jeesukese sünnipäeval toodi kuusk tuppa. Ühel õhtul pidigi ema viima kirikusse kotitäie suhkrut, aga nii nagu mamps poeuksest välja sai, oli krapsti kohal ka läheduses luuranud miilitsamees, kes teatas, et tema pilgu järgi on kotis magusat üle normi. Nii ootaski noort müüjat ees jalutuskäik jaoskonda, et rikkumine fikseerida ja patustaja kongi pista. Õnneks oli Lilianil nii palju oidu, et ta uuristas salamahti suhkrukoti serva augu ja lasi osal suhkrul tee peal tasapisi maha niriseda, nii et kui ta koos miilitsamehega lõpuks jaoskonda jõudis ja kott kaalu peale visati, näitas seier parasjagu alla normi. Ehkki hämmeldunud miilitsa ülemus sai aru, et verinoor müüja oli kasutanud Hansu ja Grete muinasjutust pärit nippi, ei jäänud tal muud üle, kui ema minema lasta. Pärast seda juhtumit olid Helmi ja tema tütar kauplemisel veelgi ettevaatlikumad, mistõttu neist said pikapeale tublid kaubandustöö eesrindlased, kes võtsid vastu aukirju ja isegi üleliidulisi punalippe. Vanaema juhtis hiljem toidukauplusi Saiakäigus ja Narva maanteel, kus nüüdse Viru Keskuse kõrval laius kauplus Tallinn, ning kui Helmi 1966. aastal siit ilmast lahkus, asus tütar Lilian tema asemele juhatama Koidu tänaval asunud toidupoodi. Hiljem sai mu mampsist Eesti esimese selvepoe Männi direktor ja sealt edasi suunati ta avama Mustamäele kerkinud suurimat selvepoodi ABC 8. Isegi mu õde, kes alustas oma tööelu Salvo puunukkude värvijana, ilma et tema Salvo peakunstnikust tädi Ilmi seda oleks teadnud, maandus lõpuks ETKVL-i toidukauplust juhatama. See Kunderi tänaval asunud pood oli legendaarne oma salalao poolest, mida poleks üles leidnud isegi Miss Marple, rääkimata riiklikest inspektoritest, kes käisid regulaarselt tuulamas, kas kogu kauplusesse saadetud kaup on ikka müügile pandud. Vaesed inspektorid ei tulnud aga selle peale, et Kunderi toidupoe töötajate puhketoa seinakapi ukse taga oli veel teine uks, mille taga hoiti defitsiitsemat toidukraami ETKVL-i bossidele. Aeg-ajalt sõitsid poe taha autod, millest väljunud seltsimehed või nende prouad tiristasid uksekella ja kui nägu oli tuttav, siis mõõdeti neile poe tagaruumis vorsti, sinki ja viinereid, mille nad oma kotti peitsid, et siis vargsi tagasi autosse silgata. Teinekord sain minagi nende arvelt oma väikse viineriportsu, pärast seda, kui ema vahetas suure toidukaupluse juhatamise rahulikuma lillepoe vastu ja Kristist sai meie põhiline defitsiidikanal. Läksin siis õele Kunderi tänavale külla ja tegin viisakalt juttu maast ja ilmast, kuni Kristi lõpuks ütles: „OK, vennas, mul on kiire. Mis sa tahad?”

Vanaema Helmi (vasakult teine) toidupoodi juhatamas. Ülemustel ei pidanud vist tol ajal valgeid tanusid olema.

Tänu sellele, et meie kauplevad amatsoonid suutsid oma kaupluste arvepidamise parlanksis hoida ja neid Rootsi kardinate taha ei pistetud, oli meil ka keerulistel aegadel vorstijupp külmikus ja lahustuva kohvi purk riiulil. Tagantjärele ütleb mõni nüüd, et ma elasin Vene ajal nagu pursui, aga kui aus olla, siis ega me tegelikult rahas supelnud, küll aga oli meil palju tutvusi, mis oli Vene ajal hulga kõvem valuuta kui Nõukogude puurubla.