Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 14

1960. aastal otsustas mu ema Pirita kaupluse juhatamise sinnapaika jätta ning põrutas koos oma uue kallima Erichiga elama maale, kus nad asusid pidama ETKVL-i Nabala kauplust, mis asus Tallinnast umbes 20 km kaugusel. See oli pisike pood, mille linnast tulnud profid kiirelt üles putitasid ja mille pööningule poepidajatele eluruumid ehitati. Küllap müüs ema külarahvale kõikvõimalikku vajalikku kraami, aga millegipärast on mulle jäänud mulje, et tol ajal oli maapoe kõige olulisem funktsioon tagada elanike püsiv varustamine viinaga. Viinamüük ei lõppenud isegi siis, kui kaupluses inventuuri tehti – uks oli küll kinni ja ema luges koos onu Erichiga konservipurke ja jahukotte üle, aga avatud akna juures istus kuueaastane kaupmees, viinakast ja rahakarp jalge ees, et rahuldada külaelanike baasvajadusi. Enamasti sõideti viina järele kas traktori või kombainiga ning peagi olid mul kõik Nabala kandi mehhanisaatorid suured sõbrad. Eriti hästi klappisin ma Roodla Aarnega, kes võttis mind teinekord ka põllule kaasa ja lasi mul seal võimsaid masinaid roolida. Kord pani ta mind viljakoristuse ajal kombaini rooli, lõi oma motikale hääled sisse ja ütles: „Hoia nüüd siit otse selle puu peale, ma käin ruttu poes ära!” Küll ma siis kartsin, et äkki ta ei jõua selleks ajaks tagasi, kui ma suure põllu teise serva jõuan ja peaksin hakkama kombaini ümber keerama, millega ma poleks eales hakkama saanud. Aga õnneks naasis Aarne õigeks ajaks ja keeras kombaini nina vastupidises suunas ning siis ma sain jälle rooli hoida. Kui ema sellest kuulis, lubas ta Aarne peajagu lühemaks teha, aga seekord jäi minu suurele sõbrale peanupp ikka alles.

Meenutus ajast, mil Mart Laar polnud veel Eesti põllumajandust tuksi keeranud.

Kuna ma olin kõikide traktoristidega suur semu, siis veetsin ma suure osa päevast kaupluse lähedal töökojas, nii et sealsed nõgininad hakkasid mind lõpuks hüüdma masinapargi direktoriks. Ma võtsin seda nii tõsiselt, et hakkasin „ülemusena” mehaanikute tulemisi ja minemisi kaustikusse kirja panema, mis tegi esialgu kõigile nalja, aga vaid seni, kuni see jõudis kolhoosiesimees Lumi kõrvu. Kuulnud, et ma registreerin tema töötajate tööletulekut, tegi ta mulle ettepaneku, et ma jagaksin oma kaustiku andmeid temaga, lubades mulle vastutasuks kolhoosi aiandist nii palju tomateid, kui ma jaksan süles ära viia. Mul lõid esialgu silmad särama, aga siis selgitas Roodla Aarne mulle koputamise varjukülgi, mille peale ma teatasin seltsimees Lumile, et ma olen otsustanud oma arvepidamisest loobuda.

Sealsamas Nabalas tegin ma ka oma elu esimese suitsu, õigemini paberossi, kui ma ühel heal päeval avastasin prügikastist terve kastitäie niiskust saanud paberossipakke, mille pakend oli inventuuri ajal meelega rikutud, et neid ei saaks enam müüki panna. Panin salamahti sületäie pakke hõlma alla, lootes need poole hinna eest maha müüa kohalikule külahullule, keda hüüti Türanühkiks ja kelle meelistegevus oli toast kinni püütud rottide viskamine jõkke, et neid saaks siis kividega surnuks pilduda. Enne kui ma kaubaga oma sihtrühma juurde marssisin, otsustasin head kraami ka ise trepi all proovida, aga Belomorkanal oli nii kange, et kui tuppa jõudsin, kukkusin ristselili pikali ja hakkasin meeletult oksendama. Kuna mul oli suitsuhais juures, siis saadi kohe aru, milles asi, ja lõpuks leiti trepi alt ka mu salaladu üles. Kui ma siis lolli peaga üles tunnistasin, et ma ei kavatsenud kogu seda laari ise ära suitsetada, vaid tahtsin Türanühkiga äri teha, siis sain korraliku koosa, sest kuigi pakid olid ära visatud, oli nende müümine sisuliselt vargus ja pealegi selgitati, et teise inimese nimetamine sellise nimega ei ole viisakas. Mis pani mind huvi tundma, et mida see nimi siis ikkagi tähendab.

Paraku jäi mu kolhoosnikukarjäär üürikeseks, sest 1961. aasta sügisel ootas mind kool ja vanaema ei tahtnud kuuldagi, et poiss kuhugi maakooli pannakse. „Olav läheb Tallinna 21. Keskkooli ja jutul lõpp!” ütles vanaema ning nii ei jäänudki emal muud üle, kui anda mind linna Helmi hoole alla, makstes minu kulude katteks iga kuu kindla summa. ”