Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 17

Selle Tallinnfilmis tehtud foto järgi valiti mind Lenfilmi „Lumekuninganna” peaosa kandidaadiks. Paraku ei lubanud vanaema mul filmistaariks hakata.

Emale antud dokustaat näitab, et Lenfilmi proovivõtted toimusid 29. detsembril 1965.

Aga ega sellega mu filmiseiklused veel ei lõppenud, sest 1965. aasta sügisel ilmusid Tallinna Lenfilmi inimesed, kes otsisid siit peaosalist oma suurfilmi „Lumekuninganna”. Tallinnfilmis oli neile näidatud mu filmidebüüti ja ju ma neile millegipärast meeldisin, sest 29. detsembril 1965 sõitsin ma koos emaga Leningradi, et osaleda sealses paviljonis toimunud proovivõtetel. Minu mäletamist mööda oli rongis veel paar eesti poissi oma esivanematega, nii et ma polnud ainus kandidaat. Stuudios pidin ma seisma prožektorite valgusvihus, kauss käes, ja ütlema oma vastasnäitlejale vene keeles: „Puder sai ka otsa!” Ju ma pidin ka midagi muud ütlema, aga just see lause on mulle meelde jäänud. Tolleks ajaks oli mu eneseteadvus juba nii palju kasvanud, et ma nõudsin režissöörilt, et mind viidaks vaatama Leningradi metrood, millest ma olin vaid kuulnud, aga mida ma polnud mitte kunagi oma silmaga näinud. Kohe antigi ühele assistendile vastav korraldus ning me kihutasime Lenfilmi musta Tšaikaga lähimasse metroojaama, sõitsime mööda hiigelpikka eskalaatorit ning proovisime maa-aluse rongisõidu ära. Kõik see jättis minusugusele uudishimulikule tüübile kustumatu mulje, nii nagu ka Lenfilmi hiiglaslik paviljon, kus parajasti filmiti „Kolme paksu” tordistseeni. Nii ma avastasin, et hiigelsuur tort polnudki kreemist ja maasikavahust, vaid hoopis papist ja poroloonist. Ema jutu järgi oli minu prooviesinemine režissöörile väga hea mulje jätnud ning tüpaažilt olnud ma ka sobilik, kuna režissööri nägemuse kohaselt pidi peaosaline Kaj olema heleda peaga põhjamaine tüüp ja ju ma siis tol ajal just selline olin. Igatahes tuli peagi Lenfilmilt ettepanek, kas ma oleksin valmis ühe aasta oma elust veetma filmivõtetel nii Musta mere ääres kui ka mujal Nõukogude Liidu piiritutes avarustes. Kuna see eeldas pikaajalist koolist puudumist, siis marssis vanaema taas kord koolidirektor Artur Tiki juurde, et temaga nõu pidada. Paraku oli lugupeetud pedagoogi suhtumine filmitööstusesse vahepeal kardinaalselt muutunud ning ta ütles vanaemale otse ja keerutamata: „Kui te tahate oma lapselapsest kasvatada klouni, siis võtke see pakkumine vastu, kui te aga tahate, et temast kasvaks haritud inimene, siis ma soovitan tal õpingutele pühenduda.” Sedavõrd konkreetse juhisega varustatud vanaema tegi kodus emale kiiresti selgeks, et filmi meie poiss enam ei lähe ning jäi endale kindlaks ka siis, kui üks kinošnikust proua püüdis talle meie köögis

Ansambel Kormoranid. Vasakult: Jüri Vlassov, Harry Kõrvits, Olav Osolin, Enn Klooren ja Guido Kangur. Pildilt on puudu Roman Baskin.

Tänu „Kormoranide“ filmile saan ma öelda, et olen oma elus manageerinud ka Tanel Padari bändi.

tundide viisi auku pähe rääkida. Nii katkeski mu filminäitleja karjäär nagu noaga lõigatult ning oma järgmist filmirolli tuli mul oodata pea 40 aastat, aastani 2011, mil Rain Tolk ja Andres Maimik kutsusid mind mängima oma mängufilmi „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”. Seal tuli mul kehastada Olari Ernesaksa, üleni valgesse riietatud munapäist persevesti, kes edukaks firmajuhiks tõusnuna oma rock’ipeerudest kamraadidele selja pöörab. Rolli kinnitati mind hetkega – ju siis Tolk ja Maimik ehk nägid, et ma olengi selline tüüp. Ma küll ütlesin režissööridele, et mulle ei kipu tekst meelde jääma, kuna ma olen kogu elu harjunud mikrofoni ees improviseerima, aga nemad rahustasid, et ma võin vabalt etteantud teemal oma sõnadega rääkida. Nii ma siis üritasingi võtetel iga duubli ajal oma mõttekest eri sõnastuses edasi tõugata, kuid peagi tajusin, et mu vastas istuvad professionaalsed näitlejad ootavad mult siiski kindlapiirilist teksti ja selle lõppemist tähistavat märgusõna, et aru saada, millal jutujärg neile üle läheb. Ühesõnaga, „Kormoranid” tegi selgeks, et filminäitleja töö pole päris minu rida ning filmi esilinastuse aegu oli mul oma sooritust päris piinlik vaadata.

Sellest hoolimata olen ma veel hiljemgi paar lupsu teinud, nii Triin Ruumeti käe all „Meriväljas” kui ka „Klassikokkutulekus”, aga viimase lõpus tuli mul Ingrid Margusele lausuda vaid üks lause, umbes midagi sellist, et kõik mehed on sead, ja kuna ma teadsin seda isegi, siis suutsin seda ka probleemideta esitada.

„Klassikokkutulek 2“. Olav Osolin ja Ingrid Margus.