Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 22

Oma esimesed popmuusika-ristsed sain ma naabripoisi Aavo juures, kes näitas mulle mustvalgeid fotosid neljast Liverpooli kutist, keda kutsuti The Beatlesiks, ja mängis mulle lintmakilt ette ka nende laule. Kuuldu lajatas mulle otsekui puuga pähe, sest see oli sada korda ägedam kui too muusika, mida iga päev Eesti Raadiost tuli. Aga lisaks jube ägedatele lauludele nägid need kutid ka erakordselt kihvtid välja oma ilma kraeta pintsakute, rullkraega pulloveride ja, mis kõige ägedam, pikkade juustega. Loomulikult hakkasin ka mina endale kohe pikki juukseid kasvatama, mis tõi kaasa lõputu kahevõitluse Tallinna 21. Keskkooli õpetajatega. Tol ajal oli reegel, et igal hommikul seisis koolimaja trepil valveõpetaja, kes jälgis, et kooli saabuvad õpilased kannaksid koolivormi ja vahetusjalatseid ning ei oleks karvased ega meigitud. Kuna sellest Kerberosest ei olnud võimalik mööda hiilida, siis jäi ainsaks võimalikuks pääseteeks teha hommikul juuksed märjaks ja kammida need hoolikalt kõrva taha, lootes, et äkki õnnestub sel moel kontrolli kurja pilgu alt läbi lipsata. Paraku oli mõnel õpetajal kombeks pista oma ohvrile pliiats kõrva taha ja koukida sealt lagedale kõik peitu pandud juuksekarvad. Kui need ulatusid kasvõi natukene kõrva peale, siis kupatati patustaja pikema jututa Pronksi tänava juuksurisse. Iga kord, kui ma seesuguse komandeeringu tulemusena juuksuritoolist tõusin, oli mul nutuvõru suu ümber ja peas Vene soldati õudne poluboks, mis oli umbes samasugune soeng, nagu nüüd kannab Karl-Erik Taukar.

Kuigi ansambli The Beatles liikmetel ulatusid juuksed napilt kõrva peale, peeti neid siinpool raudset eesriiet pikkade juustega lõngusteks, kellega ei tohtinud nõukogude koolinoor mingil moel sarnaneda. Foto: Pictorial Press, Alamy, Vida Press.

Kui sa 60ndatel bussi astusid, nii pikad juuksed peas, siis imestasid vanamutid alatihti: „Ei tea, kas see on poiss või tüdruk?”

Kui ma rääkisin koolis sõpradele, kui vingeid laule ma naabripoisi juures kuulsin, teatas mu klassivend Vello Laani, et tema tuttavatel Kadrioru kuttidel on punkris magnetofon koos suure hulga moekate biitlauludega. Ühel heal päeval juhataski Vello mind ühe Köleri tänava maja keldris asuvasse „staapi”, hoiatades ette, et kui võmmid peaksid punkrile haarangu tegema, siis tuleb kohe akna kaudu jalga lasta. Kuigi punkriasukad olid meist palju vanemad, suhtusid nad meiesugustesse nolkidesse heatahtlikult, nähes, kui lummatud me olime nende magnetofonist ja lintidest. Peagi olime me nendega juba nii suured sõbrad, et poisid usaldasid minu kätte isegi oma lauliku, kuhu nad olid kuulmise järgi välismaiseid laulutekste üles tähendanud. Loomulikult kribasin ma kõik need tekstid ringi oma kaustikutesse, millest mõned on kummalisel kombel mul siiani alles. Kui ma vaatan sinna talletatud The Beatlesi, The Rolling Stonesi jt tolleaegsete tippbändide laulutekste ja võrdlen neid originaalidega, siis on näha, et Köleri tänava punkris polnud inglise keele oskus kiita ning küllap polnud kehva kvaliteediga salvestistelt kõik sõnad alati kuulda, aga ometigi istutasid need laulud ja tekstid mulle üha kindlamalt pähe surmkindla mõtte: ka mina pean saama endale magnetofoni, ükskõik mil viisil!

Vana laulik. Kui The Beatlesi „Only You” tekst on veel kuidagi originaali kanti, siis Crispian St. Petersi laulust „The Pied Piper” on saanud „I’m a Pipe-Piper” ja esitaja on jäänud mõistatuseks. Coca-Cola kontuurpudelit pole ma ilmselt selleks hetkeks veel näinud.