Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 23

Mutiks kutsuti minu isapoolset vanaema, kelle õige nimi oli Ida Osolin ja kes hoidis mind sama hellalt kui vanaema Helmi, kellega ma päevast päeva koos elasin. Ida kohta pajatati erinevaid legende, millest kõige vingem oli see, et ta on leidlaps, kes nopiti üles Vändra jõge pidi allavoolu ujuvast pesukorvist. Seepärast polnud tal passis ka isanime, ehkki teda hüüti mõnikord Ida Ivanovnaks, mis tegi asja veelgi salapärasemaks. Alles mõni aasta tagasi sain ma Geni kaudu teada, et tegelikult oli Ida Vändra kandi preili Juli Pippari vallaslaps, kes sai Jaan Osolini nimelise tegelasega poja ja tütre. Sealt siis ongi pärit mu perenimi Osolin, mis on eestindus tammepuule viitavast läti Ozoliņšist. Jaan jättis Ida maha ja purjetas järgmise naise juurde ning seepärast ei kuulnudki ma Mutilt kogu tema eluaja jooksul vanaisa kohta ühtki sõna ja ega ma osanud ka ise küsida, sest teenager