Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 15

Kuna me elasime Tallinnas algul Pronksi ja seejärel Gogoli (nüüd Raua) tänaval kooli vastas, siis oli vanaemal algusest peale selge, kuhu poiss õppima läheb. Aga kui tuli koolimineku aeg, siis see nii lihtne polnudki, sest 1961. aastal moodustati Nikolai Vassiljevitš Gogoli nimelise Tallinna 21. Keskkooli esimene inglise keele eriklass ning sinna võeti õpilasi vastu katsetega. Nii käisin minagi koos vanaemaga kooli direktori Artur Tiki kabinetis, kus mul lasti ajalehest tähti ja numbreid ette lugeda ning oldi üllatunud, et ma suutsin ka päris pikki sõnu kokku veerida. Läbisin oma elu esimese eksami muretult ning tagantjärele tuleb mul oma vanaemale tänulik olla, et ta mind just inglise keele klassi otsustas panna. Sealt omandatud inglise keel on mind hilisemas elus palju aidanud.

Ega ma oma koolipõlve algusest suurt mäleta. Ema jutu järgi olin ma väga elava fantaasiaga poiss ning luuletasin aeg-ajalt igasugust jama kokku. Kui lastelt küsiti koolis, mis loomi nad näinud on, siis oli üks näinud koera, teine siga ja kolmas lehma, aga kui järg minuni jõudis, siis teatasin loomulikult, et mina olen ka karu näinud. Õpetaja hakkas siis pärima, et küllap ma nägin teda loomaaias, aga mina olevat seletanud üksipulgi, kuidas ma koos jahimehest vanaisaga metsas käisin ja seal karu nägin, kusjuures jutustus olnud nii detailne ja usutav, et õpetaja ei kahelnud hetkegi, et ma räägin tõtt. Alles ükskord hiljem, kui vanaema kooli kutsuti ja vanaisast juttu tuli, siis kuulis õpetaja, et mu vanaisa elab juba ammu vanaemast lahus Mustlas ning vähe sellest, et ta pole jahimees, pole ta ka poisiga kunagi metsas käinud.

Aga ega ma tembutanud ainult koolis, vaid aeg-ajalt ikka kodus ka. Ema meenutab, et mul oli kombeks võtta kätte mõni paks raamat ja teha nägu, nagu ma oskaksin seda lugeda. Istusin tähtsa näoga tugitoolis, libistasin silmadega üle ridade ja kui olin jõudnud viimase täheni, siis keerasin asjalikul ilmel lehte. Ja nii tundide viisi. Kord tulid vanaemale külalised ja nägid, kuidas ma Balzaci kogutud teoseid „lugesin”. Hiljem olla daamid linna peal tuttavatele muljetanud, et see Veljema Helmi lapselaps on küll geenius – poiss käib alles esimeses klassis, aga istub tundide viisi tugitoolis ja loeb „Isa Goriot’d”.

Klassipilt. Mina ülemises reas paremalt esimene, klassi kõige väiksem poiss, juuksed sassis nagu Boris Johnsonil. Foto Epp Asperi erakogust.