Читать книгу Minu esimene elu - Olav Osolin - Страница 4

Tõepoolest, miks? Kas ma tõesti arvasin, et keegi tahab üksipulgi teada, kuidas ma oma elukest elanud olen?

Esialgu ei arvanud. Ma ise ei viitsi möödunud aegu üldse meenutada ja olen alati mõelnud, et jubedad on need vanamehed, kes elavadki kogu aeg vaid minevikus ning kelle jaoks jäi maailm seisma sel hetkel, mil Nõukogude Liit laiali vajus. „Oh, mida teie nüüd elust teate,” võtavad nad sisse tähtsa poosi, „vaat kus meie ajal oli...” Ja siis järgneb kõik see, mille pärast on tänapäevases Eestis halb elada ning omal ajal oli jube hea. Kui sa vanasti põrkasid selliste tüüpidega kokku mõne vanainimese sünnipäeval või Delfi kommentaariumis, kus ma küll ise harva käin, siis nüüd on nad vallutanud terve Facebooki, kus ma käin üsna tihti. Õigupoolest ma tänu Facebookile üldse kirjutama hakkasin, sest enne seda olin ikka töötanud valdavalt suuga: nii Eesti Raadios, kuhu ma pärast ülikooli tööle asusin, diskorina – väidetavalt isegi kogu Nõukogude Liidu esimese diskoteegi asutajana, reklaami alal, kus sa ei pea enamasti kirjutama pikemat teksti kui pool A4 lehekülge, ja ka televisioonis, kus ma olen erinevatel aegadel suuga inimeste meelt lahutanud. Esmalt kribasin ma Facebooki lihtsalt sellest, mida olin kuskilt lugenud või kuulnud, hiljem aga hakkasin lisama ka omaenda meenutusi ammustest aegadest, eriti siis, kui need olid lingitud mõne aktuaalse sündmusega. Ja mida rohkem ma neid lugusid kirjutasin, seda rohkem inimesi hakkas oma kommentaarides küsima, miks ma kõike seda raamatusse ei vormi. Et nad tahaksid kangesti mu mälestusi lugeda ning mõni väitis isegi, et ta oleks valmis sellise raamatu endale ostma. Esialgu ma ei võtnud seda kõike tõsiselt, aga kui küsijatest sai juba väiksemat sorti koor ja mõnedki kirjastajad hakkasid uurima, kas nad võiksid seda olematut raamatut kirjastama asuda, siis mõtlesin, et tõepoolest, miks mitte! Aeg on kopp maasse lüüa ja mõned seigad oma elust kirja panna. Sest olgem ausad, pulli on ikka saanud!

Aga enne kui ma mälestusteveski jahvatama panen, mõned n-ö kohustuslikud märkused. Kuna ma pole ajaloolane ja pole ka kogunud arhiivi ega pidanud päevikut, siis on kõik järgnev kirja pandud nii, nagu mul see parajasti meeles on. Kui teie arvates on midagi olnud sootuks teisiti, siis parandage see palun ise oma tulevases mälestusteraamatus ära. Ja kuna ma pole arvude ja nimede mäletamisega kunagi hiilanud, siis on täiesti võimalik, et mõni daatum on viltu või isikunimi vigane – andke juba ette andeks. Samuti vabandan kõikide nende ees, kes leiavad, et mõne sündmuse puhul oleksin ma pidanud kindlasti ka neist kirjutama. Ju te siis olete mul meelest ära läinud. Järgmine kord rääkige kõvemini või vehkige rohkem kätega, siis jääte paremini meelde. Ainult et kahtlane, kas neid kordi veel tuleb ja kas mind siis enam meenutamas on!

Ja veel. Tänan kõiki, kes mind selle raamatu kokkupanemisel abistasid. Eriti suur tänu nendele, kes mulle oma fotoarhiivid avasid, sest minu noorusaegadel polnud ju kombeks iga oma sammu kaameraga jäädvustada, mistõttu mõnest perioodist on kaadreid väga vähe või pole neid üldse. Kuigi ma püüdsin koos kirjastajaga välja selgitada ka koduarhiividest avastatud fotode autoreid, ei osutunud see paraku mõnel juhul võimalikuks. Nii et kui keegi avastab, et just tema on teinud mõne raamatusse sattunud klõpsu, siis palun andke endast kirjastajale märku.

Head lugemist!