Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 10

Tema kohal kärgatab pauk. Erhard vaatab auto poole. Katkendliku kadentsina järgneb mitu pauku, sädelevate triipude jada. Ta mõtleb algul, et need on signaalraketid mõnelt laevalt. Siis tuleb talle meelde uusaasta ja ta näeb sadu rakette, mida linnast taeva poole lastakse. Kui tema silmad taas pimedusega harjuvad, näeb ta otse enda ees midagi liikumas.

Selle peal, mis kunagi oli auto summuti, istub koer.

Kaks koera.

Nad vaatavad talle otsa nagu armsad kutsad, kes tahavad jalutama minna. Need on hulkuvad koerad. Keegi ei tea, kust nad pärit on. Võib-olla Corralejost, üheteistkümne kilomeetri kauguselt. Need loomad on ilusad, kui nad seal niimoodi istuvad või kui nad kuuvalgel mööda kaljuserva jooksevad. Päevavalges on nad kõhnad ja rääbakad nagu vanad vaibad. Nad on nuhtluseks kõigile, kes lambaid ja kitsi peavad, ja noormehed lasevad pikapi kastist nende pihta märki, kui neil igav hakkab. Siiski on nende hulk kuidagiviisi suurenenud. Erhard arvab, et eemal pimedas istub neid veel kümme-viisteist tükki. Võib-olla sõitis Bill Haji ühele neist otsa, võib-olla sellepärast tegigi ta avarii. Ühe koera lõugade vahelt tilgub ila. Erhard vaatab tema esikäppade vahele.

Olgugi et suurem osa näost on puudu, tunneb ta Bill Haji jäänused siiski ära. Enam ei ole midagi päästa. Võib-olla oli ta surnud, enne kui koerad ta ette võtsid. Tema kuulsad bakenbardid on nagu jänesenahast kasuka pahupool.

Siis näeb Erhard seda.