Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 6

Ta sõidab mööda Alejandro teed linna.

Ta ei tohiks seda teha, seda teed sõita. See lõhub autot, ta on juba kaks korda lasknud sildu remontida ja mõlemal korral luges mehaanik Anphil talle sõnad peale. Ega sa ometi mööda Põhjateed ei sõida? Või Alejandro teed? Auto ei pea vastu. Siis peaks sul olema Montero või mõni uuem mersu, need kannatavad välja, aga see auto küll mitte. Aga Monterot ta ei taha ja uut Mercedest ei jaksa ta osta, ja ei tahaks ka, isegi kui jaksaks, ta tahab edasi sõita oma Marokost toodud Mercedesega, millel on kollakad istmed ja järsk kiirendus. Ta keerab ikkagi Alejandro teele. Sõidab mööda Olivia vanast majast, kuhu on sisse kolinud surfajad, nende lauad lebavad katusel ja läbi pimeduse paistab nende lipp: maja küljes turritava pika lati külge heisatud roosad trussikud. Seal elavad kaks poissi ja nende sõbrad. Mõnikord istuvad nad hommikul väljas, kui Erhard mööda sõidab, suitsetavad suurtest piipudest tubakat ja lehvitavad, ise naerust kõveras. Nad on laksu all nagu mürki söönud kitsed ega saaks oma täispuhutavalt mööblilt püstigi, kui Erhard peatuks. Praegu ei ole majakeses kedagi, tuled ei põle, küllap on nad välja läinud, randa või linna.

Ta jõuab mereäärsesse kurvi. See on äge kurv. Eriti kui oled kurguni Lumumbat täis ja odav konjak kirvendab igas sõrmeliigeses. Tee on pehmeid auke ja väikesi kive täis. Auto kere vappub. Auto hakkab külglibisema, kui kiirus tõuseb üle seitsmekümne, ja see teeb kõdi, nii et ta ei saa muidu, kui peab naerma pahvatama. Ta laseb ka pahvaku kõhutuult, see ei ole kuigi lõbus, ta ei saa sinna midagi parata, nii on see olnud viimased paar aastat. Niipea kui ta natukenegi kõhulihaseid pingutab, liigub õhk mööda soolikaid püksi, see on valus ja ühtlasi vabastav. Nüüd kulgeb sõit mäest alla ja kurv teeb oma viimase looke. Tulede valgel näeb ta üht sokku keset teed seismas, sõidab tema ümbert ringi ja vaatab sokku salongipeeglist, too on Hardy moodi, aga ei saa olla tema, mitte siin, majast nii kaugel. Sokk on juba pimedusse kadunud.

Mõtted on mujal ja ta ei jõua vastutulevat autot märgatagi, enne kui see on liiga kitsal teel temast juba mööda saanud. Ta tajub põhiliselt ainult hääli. Kuiva vuhinat. Metalset varju auto kõrval. Külgpeegli kolksatust vastu akent.

„Kuradi amatöör,” hüüab ta oma üllatuseks taani keeles. Ta ei olegi vist unustanud, kuidas vannutakse. Ta jätkab kurvi läbimist, teine auto on silmist kadunud, punased tagatuled öösse mattunud. Pole mõtet seisma jääda, et kahju üle vaadata. Ta teeb akna lahti ja sätib peegli tagasi õigesse asendisse. Klaas on haraliselt pragunenud: kaheksa allapoole suunduvat juuspeent joont.

Must Montero. Kindlasti elumees Bill Haji, kes selle tee ääres rantšotaolises villas elab ja hobuseid peab, temal on kombeks sõita mööda Alejandro teed jõhkralt ja kiiresti, justkui põleks tema selja taga meri. Erhardi süda peaks praegu kurgus olema, aga asub siiski omal kohal, kuna Lumumba on teda tuimastanud ja väljavaade juuksuri tütrega kohtuda pabinasse ajanud.

Ta keerab teelt ära ja sõidab Corralejosse. Asfaldist õhkub soojust. Väikestes autodes on noored, kes annavad signaali ja laulavad. Ta veereb mööda Avenidat sadama poole ja pargib Calle Palangrele. Jätab auto sinna, kuhu saab.

Ta kavatseb juuksuri tütre juurde minna. Uksele koputada. Ta on juba näost punane ja häbeneb, kujutledes naise pilku, kui too teda ukse taga näeb. Tere õhtust ja head uut aastat, kavatseb Erhard öelda. Ta on naist tähele pannud. Ma olen sind pildi peal näinud, su ema juures. Mõelda vaid, äkki on tal seljas niisugune suvekleit, lõtvade õlapaeltega, mis kogu aeg alla vajuvad. Tühja sest, et tal prillid on. Erhard ei ole nõudlik.

Aga kui ta mänguasjapoe juurde jõuab ja korterite poole vaatab, on aknad pimedad. Maja kõigil kolmel korrusel. Naine istub kindlasti teleka ees. Joob valget veini ja loodab, et keegi tuleb külla. Erhardile kuluks ära üks drink. Midagi põrgulikult kanget. Natuke keelekastet, et jutt jooksma hakkaks. Pole ju mõtet niisama seista ja vahtida nagu mingi kuramuse extranjero^[1.]. Ta kõnnib mööda tänavat edasi ja pöörab Via Ropiale. Suundub Centro Atlántico poole. Seal on alati rahvast, enamjaolt turistid, inimesed, keda ta ei tunne. Ta astub Flicksi sisse ja läheb baarileti juurde. Ta tellib. Tellib Rusty Naili ja teeb koguni kahele nurgas istuvale mehele joogid välja. Nemad ei ole linnameluga harjunud, nad on oliivikasvatajad, kes on tulnud naisi jahtima, kuid passivad meeleheitlikult lähestikku palmi taga nagu hiired ega paista õieti väljagi.

1 välismaalane (hisp. k.) [ ↵ ]