Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 17

Täiskasvanud mehed tuulelohedega.

Ta kustutab plafooni, peatub Düünide juures ja vaatab lohesurfareid. Ta otsustab ise, kui palju ta töötab ja millal. Kui ta tahab terve päeva sõita, võib ta seda teha. Ja järgmisel päeval vaba olla, kui soovib. Ta sõidab lihtsalt sinna, kus on kliente, ja siis sõidutab neid. Niimoodi talle endale tundub. See ei ole raske, ei nõua temalt midagi. Ta lihtsalt teab, kus kliendid on. Klaveriga on samamoodi. Tal pruugib kuulda vaid mõnda nooti, ja ta teab, mida ta kasti sees tegema peab, kas miski on kinni jäänud, kas viga on niiskuses või on pill ainult tolmu ja ebemeid täis. Samamoodi oskab ta vaadata liiklust või tunda midagi õhus või kuulata lennujaama hääli või tajuda peatänava rahvahulka. Ja veel teab ta, kus ootab mõni naine koos teismelise tütrega, soovides pärast poeringi hotelli tagasi minna, või teab, kus veidi aja pärast astub tänavale salk ärimehi ja vilistab, soovides suunduda lähimasse stripibaari, või kus astub maanteele surfar, liiv varvaste vahel, ja tahab oma dollarite eest linna sõita, laud katusel. Paljud kolleegid vihkavad teda sellepärast, teised tunnevad peaaegu aukartust. Paar katoliiklast löövad risti ette, kui ta töökotta sisse astub. Dispetšerid annavad talle harva tööd, sest nad teavad, et tal on niigi palju tegemist. Aeg-ajalt tahab mõni noor sohver teada, kuidas ta kliente leiab. Võib juhtuda, et Erhard jääb Hotell Phenixi baaris kellelegi silma ja noor astub talle ligi ja hakkab pärima, samal ajal kui tema kaaslased seisavad eemal ja hõiguvad. Oodake nüüd, see mees on legend, hüüab ta vastu, ta annab mulle kuldaväärt nõu. Aga Erhard ei anna kuldaväärt nõu, ta ei oska seletada. Ta oskab ainult öelda: hoia liiklusel silma peal, mõtle inimeste peale, kuhu sa ise minna tahaks, kui on selline ilm ja kui rahvas on liikvel. Head nõuanded, aga ilmselt kasutud. Tegelikult on tõsi see, et ta ei tea isegi, kuidas ta seda kunsti valdab. See on nagu muusika, püüab ta seletada noorele, kes enamasti ei tea muusikast midagi.

Noored juhid tahavad õppida, aga keskealised on kibestunud. Nad sõidavad eluaeg taksot, kuid ei hakka sellega kunagi head raha teenima. Nende silmis on Erhard parasiit, extranjero, kes mitte ainult ei näppa neilt kliente, vaid peab end ka niimoodi üleval, nagu ta oleks nendest parem. Ta elab üksinda linnast väljas Majanichos, ei aja teiste juhtidega juttu, vaid istub ainult oma vanas Mercedeses ja loeb raamatuid, kui ta just parajasti päeva ainsaid kliente endale ei napsa. Niimoodi nad mõtlevadki ja mõned neist ütlevad seda koguni talle otse näkku. Ja neil on ju õigus. Ka raamatute koha pealt. Algul luges ta selleks, et saaks puhata ja teistele juhtidele näidata, et tal ei ole uute klientide leidmisega kiiret. Siis aga hakkas tänaval klientidest mööda sõitma ja peatänavale saba lõppu parkima ja tegema kõike, mis tema võimuses, et saaks mõne hea raamatuga terveks päevaks sinna jääda.

Pakiruumis on tal kastitäis pehmes köites raamatuid, mida ta kaasa veab ja mille seast ta valib. Talle meeldib nende kaasi vaadata ja pealkirjade reljeefseid tähti kompida. Või siis sirvib ta raamatut ja vaatab, kui palju raamatus eeslikõrvu on. Kui eeslikõrvu on palju, on see hea märk. Ta ostab raamatuid, mõnikord lausa kastikaupa, Puertost ühelt sõbrannalt. Tollel on taaskasutuspood. Paar korda kuus, kui Erhard on mõne kliendi lennujaama viinud, läheb ta pärast Solilla juurest läbi ja ostab sealt raamatuid ja võib-olla ka riideid. Raamatutel ei ole midagi viga. Riided haisevad natuke. Enne selgapanemist peseb ta neid. Riputab maja taha nöörile ja laseb nädal aega seal rippuda. Siis kaob hais ära. Selle asemel imbub riietesse saare vürtsikas muld. Ta võib päev otsa istuda ja lugeda. Midagi tuleb ju teistele ka jätta. Neil on kõigil naine ja lapsed toita, nemad ei saa istuda ja lugeda. Erhardil ei ole midagi. Mida rohkem ta teenib, seda rohkem ta saadab Annettele. Iga kuu kantakse suurem osa tema palgast naise kontole. Mitte tervitustega, vaid elektrooniliselt ja hingetult. Erhard ei vääri muud ja ta ei vaja suurt midagi. Ta võib elada kohvist ja konservidest, mis on mitu aastat tagasi ostetud ja mida ta soojaks teeb ning otse purgist sööb. See ei häiri teda. Mõnikord võib ta käia saare paremates restoranides ja kulutada hea jupi aega kalli veini ja hea sigari valimisele. Teda ei häiri ka see. Suvel istub ta autos ja loeb, aken lahti, talvel on tal kaasas klapptool, mille ta auto kõrvale kõnniteele seab. Teistele juhtidele, kes autos higistavad, see ei meeldi.

Kui sõita läbi Düünide ja mööduda aeglaselt vaiksetest hotellidest, kus aednikud askeldavad pahisevate voolikutega, võib mere kohal näha lohesid lendamas. Edasi-tagasi nagu jahti pidavad linnud. Ta pargib auto tee peale ning läheb läbi luidete mere äärde. Päike on siin käre. Nii igatahes tundub. Rand näib lõputu, meri on nagu hiiglaslik õhuloss, mis äkitselt beeži düüni taha maha laotub. Täna ei ole peresid rannas jalutamas. Tuul on liiga tugev, liiv tuiskab ja torgib.

Ühe surfivarustuse konteineri kõrval on paari euroaluse peal pisike pood. See pakub jäätist, muusikat, varju tuule ja päikese eest. Erhard võtab ühe San Migueli ning jälgib kogusid, kes köie otsas edasi-tagasi sõidavad. Täiskasvanud mehed tuulelohedega. Aeg-ajalt täielikult tuule meelevallas, teinekord on olukord aga vastupidine. Ta paneb masendavalt hästi tähele kõiki poekesest kostvaid hääli. Iga köhatust või kohvimasina häält. Võimaluse olemasolu. Poodi pidav naine on temast ehk kakskümmend aastat noorem, aga näeb räsitud välja. Ta on Munk, töökas, vaikne, vaevanägev ja ülearu armastav tüüp. Lahutatud, nelja lapse ema, kes pidi tööle minema, kui mees jalga laskis. Võimaliku elukaaslasena oleks ta ühest küljest kogenud ja ülimalt teenistusvalmis, aga teisest küljest jube. Naine ajab pea kuklasse, et läbi väikese akna lohesid näha.

„Kas sinu poeg on seal?” pakub Erhard.

Naine vaatab talle üllatunult otsa. „Kas sa tunned minu Robbit?”

„Ma tunnen kõiki natuke,” ütleb Erhard.