Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 21

Siis jõuab kätte selle aasta esimene vihmapäev. Kui vihma sajab, eelistab ta toas istuda ja Lumumbat juua. Sellest joogist ei tea nad siin tuhkagi, nii et hotellis viibides – talle meeldib olla mõnes jahedas ja rahulikus hotellis, kus baarimees oma suitsupauside vahel paigal seisab –, niisiis hotellis peab ta baarimehele seletama, kuidas Lumumbat tehakse. Phenixi hotellis, mis asub Corralejo rannas, läks ta ükskord baarileti taha ja näitas uuele ettekandjale, et kakaod saab kuumaks ajada sellesama asjaga, millega café au lait’ jaoks piima vahustatakse.

Täna on ta kodus, kus tal on sahvri ülemisel riiulil kakaopulbrit ja piimapulbrit ja konjakit. Vihmapäevad on enamasti kevadel, arvab tema, aga selles asjas lähevad saareelanike arvamused lahku. Ta vahustab trelli otsa pandud kahvliga koort. Seejärel istub ta ilma särgita presendi all toolil ja vaatab üles mäkke. Vaatab vihma.

Ta on pannud sõrme klaaspurki formaliini sisse. Purgis näeb see pikk ja peenike välja. Vaarao sõrm. Sõrm, mis võib pikse välja kutsuda. Lähedalt vaadates on see lihtsalt pruun ja kortsuline. Sõrmus istub nüüd lõdvalt, seda saab keerata, aga see ei tule ikka veel ära. See on hakanud Erhardile närvidele käima. Kui ta sõrmuse ära saaks, tunduks sõrm rohkem enda omana. Aga see ei tohi ära kuivada. Siis murdub see katki. Või pudeneb pulbriks. Nagu purustatud kaneelikoor.

Piisad langevad nii tihedalt, et maapind justkui uriseks. Senikaua kui sajab, ei kuule ta mitte midagi muud. Ta mõtleb lainelisele plastplaadile väljakäigu ja köögi kohal, mis seda häält veelgi võimendab. Seitseteist aastat on ta mõelnud, et peaks selle välja vahetama. Plaat ei sobi majaga kokku, torkab silma. Tegelikult ei lähe see talle korda. Teda ärritab ainult see, et plaat lõgiseb tuule käes, kui tuul puhub lõunast. Siis võib ta terve hommiku voodis lamada ja kiruda tuult või katust või iseennast, kuna ta oleks juba ammu pidanud selle vana plastkatuse millegi muu vastu välja vahetama või sellele vähemalt kive peale panema, et see nii hullusti ei lõgiseks. Aga kui ta tuleb välja, istub maja ees, vaatab üles mäkke ja hõbedavärvi taevasse, siis ei mõtle ta enam millegi peale.

Kui keegi küsib, kas pole tore elada sellises kohas, kus kunagi vihma ei saja, siis ta ütleb, et on küll, aga tegelikult meeldivad talle kõige rohkem just need neli-viis vihmast päeva aastas. Need pakuvad ülejäänud aasta päikesele vaheldust, need on justkui ootamatult taevast alla langevad pühad. Kogu saar jääb seisma. Kõik vaatavad üles või sebivad ringi ja korjavad kokku asju, mis neil sissesõiduteel, akna peal või terrassil vedelevad. Siis laseb Erhard taksol seista. Vihmaga on palju kliente, aga ta ei raatsi mõnusat vihmapäeva töö peale kulutada. Ta laseb taksol seista, istub presendi alla ja joob Lumumbat, kuni kakaotermos tühjaks saab. Siis jääb ta magama. Kui ta hotellis viibides ennast täis joob, küsib ta endale toa. Vastuvõtulauas istub enamasti ikka mõni tuttav, nii et Erhard läheb üles ja vajub täies riides voodisse. Lumumbast tal pohmelli ei tule. See ongi Lumumba eelis.