Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 7

Jäänud on veel kaheksateist minutit. Baari tagaseinal näitab televiisor pilti Times Square’ilt, ilutulestikku Sydney sadama kohal, Big Beni pikki osuteid, mis XII peal kokku saavad. Baarimees hõikab: kas olete uue aasta tulekuks valmis? See kõlab nii paljutõotavalt, nii lihtsalt. Justkui sa jätaksid kõik vana maha ja võtaksid uude aastasse kaasa vaid selle, mis on uus. Uus ei ütle Erhardile midagi. Uus ei ole tema moodi. Ta ei vaja uut. Ta ei taha uut. Ta tahab ainult, et vana korralikult käituks. Seitseteist minutit. Ta võib veel jõuda uksekella helistada ja Petra tütrele head uut aastat soovida. Võib-olla on tollel seljas negližee või mis selle nimi ongi, ta on joonud valget veini ja vaadanud vanu osi komöödiasarjast „7 vidas”, mis kõigile meeldib. Tal on juuksed märjad, ta on võtnud jahedat vanni.

Inimjõgi voolab välja tänavale. Erhard peaaegu tõugatakse pukilt maha. Ta maksab ühe rahatähega ja talle tuleb meelde, miks ta turistikõrtsides ei käi: nad võtavad viski ja Drambuie’ eest üle kahekümne euro. Ta väljub koos rahvasummaga ning kõnnib tagasi Calle Palangre poole. Ületab tänava ja läheb trepikotta sisse. Maja on Franco-aegne ning trepp on lihtne ja koobaltsinine. Ta jõuab teisele korrusele ja loeb kolmelt ukselt nimesid. Korteritest kostab valju muusikat, aga seal ei ela ühtki Luisat ega L-i.

Ta läheb ülespoole. Trepikoja kõleda tule valgel seisab üks paar ja suudleb, aga kui Erhard neist möödub, jätavad nad häbenedes järele ja lähevad alla.

Hetkeks seisatades ja hinge tõmmates vaatab ta nimesilte ja läheb siis edasi viimasele korrusele. Kolm korrust, igaühel kolm ust, teeb kokku üheksa ust.

Kolmandal korrusel elab Federico Javier Panôs ja keegi Sobrino. Ja keskel Luisa Muelas. Tema uksesilt on suur ning kullatud ja nimi on soliidses kursiivkirjas. Kindlasti kingitus Petralt ja tema mehelt. See on traditsiooniline soolaleivakingitus vanematelt, kui kolmekümneaastased lapsepõlvekodust välja kolivad.

Kõigi uste taga näib valitsevat vaikus. Erhard surub kõrva vastu Luisa Muelase korteri ust ja peaaegu soovib, et teda ei oleks kodus. Aga kuulda on vaikseid helisid, kolinaid, naginaid, pominat, võib-olla on need ainult telekahääled.

Ta ajab end sirgu ja koputab oma terve käega, paremaga, uksesilma kohal vastu siledat puitu. Kell on nelja minuti pärast kaksteist. Võib-olla kaob tema koputus linna uusaastahäälte sekka ära.

Äkitselt näeb ta uksesildil üht nägu.

See on loppis nägu. Paluv, segaduses nägu, kus domineerivad kaks silma, mis on surutud kortsulise ja kareda naha keskele, ja kõige all on väsinud habe. See on meeleheitel nägu. Ta näeb selles näos armastust ja leina, ta näeb selles näos aastakümneid kestnud imestust ja alkoholi. Ta näeb selles näos küünilist vaatlejat, hindavat ja hukkamõistvat. See on kohutavalt moondunud nägu, kuhu on raske sisse tungida, mida on raske välja kannatada, raske armastada. Aga mis kõige hullem: see on tema nägu. Nähtud ainult auto salongipeeglis, avalike tualettide kõverates peeglites katkiste kraanikausside kohal, poe vaateaknal, aga ta on eelistanud seda mitte vaadata. Sellelt näolt saab küsida vaid üht.

Mida sul anda on?

See ongi tegelikult kõige hirmsam. Kohtumine. Hetk, kui sa end elus ettepoole kallutad. Ja ütled: ma tahan sind. Hetk, mil juhuslikkus lõpeb ja sa võtad sind ümbritseva maailma suhtes seisukoha ja palud teist inimest seda vastu võtta. Hetk, mil kaks seebimulli lõhuvad peegli ja saavad üheks. See ei toimu suudluse ajal ega seksi ajal ega isegi mitte siis, kui sa teda armastama hakkad. See toimub sel kohutaval sekundil, kui sa söandad lagedale tulla jabura väitega, et oma kohalolekuga on sul teisele inimesele midagi anda.

Nüüd kuuleb ta ukse tagant helisid. Helisid, mida tekitavad sokkides jalad. Tulen, ütleb peenike hääl. Kell on kahe minuti pärast kaksteist.

Erhard ei suuda, kohe mitte kuidagi ei suuda. Ta kallutab end trepi kohale ja laskub küljetsi alla. Alla, alla. Ta kuuleb, kuidas kõige ülemisel korrusel uks lahti läheb. Halloo, ütleb hääl. Valju muusikaga korteritest mööda. Välja, tänavale. Ta koperdab kähku minema, mööda seinaäärt nagu rott, ja lõikab põiki üle tee auto juurde. Calle Palangre on nüüd inimesi täis, sealsamas auto juures kõõlub üks seltskond sigaritega mehi ja tüdrukuid kaksiratsi rolleritel, šampanjapokaalid käes.

Ülevalt kortermaja akendest hõigatakse midagi. Ta poeb kobamisi autosse ja manööverdab selle parkimiskohalt välja. Ta sõidab mööda ühesuunalist tänavat läbi rahvahulkade. Üks kamp tahab tema auto peale tulla, nad ei pane tähele, et tema plafoon ei põle, aga ta ei taha neid võtta. Nende autoakent kompavad käed ja paluvad silmad ei lähe talle korda. Head uut aastat, jobu, karjub üks hõbetatud kõvakübaraga tüdruk talle järele.

Ta sõidab linna tuledest eemale pimedusse. Hall tee kaob ja muutub heledaks kõrvalteeks. Ta vajutab vana Mercedese kiiksuva pedaali päris põhja. Teelt lendab kruusa vastu auto keret.

Ust avava juuksuritütre pilt on taas silme ees nagu pilge. Nüüd sokkide väel, juuksed sassis ja käes väike klaas viskilikööri. Pilt, mida saab endale ette kujutada vaid kiimas mees. See on asi, mis talle vananemise juures ei meeldi. Liikumine nooruse hingetu kehalisuse juurest puhta kehatu vaimu poole. Sellesse punkti, kus parimad hetked koosnevad vaid millelegi mõtlemisest, tuleviku kujutlemisest, mineviku mälestustest. Peaaegu kaheksateist aastat on ta kujutlenud lähedust naisega. Kujutlenud seda. Ta kujutles seda isegi Annettega koos olles. Tollal oli see lihtsalt konkreetsem, tollal meenutas see lähedust kõigi teistega peale Annette, kuni ta enam Annette läheduses ei viibinudki.

Tema jalg liigub gaasipedaalilt pidurile. Autotulede valgusvihus näeb ta tohutu suurt kasti, mis vedeleb keset teed.