Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 19

Öösel lamab ta, üks silm lahti, ja vahib neljakandilist krussis juhtmega telefoni. Une-eelses seisundis näeb ta iseennast üles tõusmas ja toru tõstmas. Hommikust süües vaatab ta telefoni, kuuleb, et see heliseb, ja võtab toru, kuigi tegelikult ei ole selleks põhjust. Ta kaalub, kas helistada ise. Tänavu saab kaheksateist aastat täis. Aga ta ei suuda, vaid tõttab välja ning istub autosse.

Supermarketisse sisse astudes paneb ta tähele nurgas seisvat telefoniautomaati, ja kui ta möödub mõnest elektroonikapoest – neid on Corralejos palju –, silmab ta juba kaugelt pleekinud karbis automaatvastajat. Niimoodi on jaanuari alguses ikka, sellest korrast saadik, kui Annette helistas ja teda sõimas. Erhard ei jõudnud talle midagi öelda. Naine lihtsalt helistas ja valas oma viha tema peale välja. See oli 1997. aastal, kui Erhard oli hakanud koju raha saatma. Naine ütles, et ei taha seda. Ta ei kannata seda neetud raha välja. Ta ei taha Erhardilt midagi. Mitte midagi. Sa oled surnud, sa oled juba surnud, ja siis pani naine toru ära. Aasta pärast helistas ta jälle. Seekord ei öelnud ta midagi, vaid ainult nuttis kakskümmend sekundit. Pärast seda ei ole ta helistanud. Aga tänavu saab sellest kaheksateist aastat, kui Erhard tema juurest ära läks. Erhard ootab helistamist. Ta peaaegu soovib seda. Isegi kui naine ainult nutaks. Aga midagi ei toimu. Võib-olla on naine Erhardi või numbri ära unustanud. Võib-olla on ta uuesti abiellunud. Midagi ei toimu.

Erhard võtab peale kõik kliendid, kes talle ette satuvad, võtab ka pärastlõunal ja õhtul, sõidab, kuni on nii väsinud, et silmad kleepuvad kinni. Pärast läheb ta sadamasse ja ostab suvalise veinipudeli, istub üksinda muulil ja vaatab, kuidas noored vette hüppavad, kuni päikese viimased kiired kivise Isla de Lobose saare taha kaovad ja meri mustaks tõmbub. Ta komberdab Calle el Muelle maja fonoluku juurde ning vajutab Raúli ja Beatrizi kellanupule.

„Tule üles, tule aga üles, vana,” ütleb Raúl, alati valmis.

Nad teevad ukse lahti, Beatrizil on seljas kollane läbipaistev suvekleit, mille alt paistavad pikad pruunid jalad, ja Raúlil särk, mille kolm alumist nööpi on kinni. Nad võtavad ta vastu nagu lihased lapsed, ilusad ja avalad ja õnnelikud. Nad on just Mojito kokteilid valmis seganud. Ja nad lähevad katuseterrassile.

Beatriz istub Raúli süles ja nad suudlevad. Erhard räägib lohesurfaritest ja Bill Hajist ja Mónicast, Poissmehe emast. Raúl ütleb, et Erhard on kõige uskumatum mees, keda ta teab, ja Beatriz, kes toob uued kokteilid ja endale veini, möödub temast jumaliku parfüümipahvakuga ja libistab pikkade punaste küüntega käe läbi Erhardi hõredate juuste.

Erhard teeb alati näo, et see ei meeldi talle, aga mõnel õhtul unistab ta just sellisest käest. Teritatud pliiatsite moodi küüntest, mis tõmbavad tema hõredatesse juustesse pikad vaod. Muidugi oleks hoopis teine asi, kui nad oleksid päriselt tema lapsed, kui Raúl oleks tema poeg ja Beatriz tema minia. Aga ta teab ju väga hästi, et nad ei ole seda, ja tema riist teab ka ega püsi enam vagusi. Erhard ei tunnegi end Raúli ees süüdi. Raúl on Raúl, pesuehtne luhvtivend. Ta võib küll olla oma isa poeg ja Beatrizi elukaaslane, aga keegi ei saa milleski kindel olla. Ta tahab kõike, kuid ei taha ennast siduda. Tal on kõik olemas, kuid ta ei taha midagi omada. Ulakas ja võluv ning alati kas pidu panemas või peatäiest toibumas. Ja ühel või teisel võimatul moel Erhardi kõige terasem õpilane. Erhardi ainus õpilane. Tollal oli Raúl noor ja rumal poiss, kelle pähe ei mahtunud midagi peale odava meelelahutuse ja Ameerika pornoajakirjade ning kellel oli hädasti vaja vältida uusi pahandusi õpetajate, politsei, naabrite, vihaste tüdrukute ja oma isaga. Erhard pidi õpetama teda nägema suurt pilti, seda, mis peitub isa sõnade taga, tüdrukute pilkude taga. Tekitama spontaansete tundepuhangute ja haledalt välja kukkuvate iseseisvumiskatsete vahele läbimõtlemise ja planeerimise kihi. Ühesõnaga õpetama talle kannatlikkust. Midagi oli poisile külge jäänud, vahepeal oli temast saanud mees. Ja külge oli jäänud nii palju, et Raúl oli muutunud rahulikumaks, vähem närviliseks, vähem ehmatavaks, rõõmsamaks. Ka isa oli poja arengut märganud, kuid arvas, et see oli mitte Erhardiga sõbrustamise, vaid paljude koduarestide, kõrvakiilude ja kontopiirangute tagajärg.

Sellest on kujunenud pikaajaline sõprus, Erhardi tugevaim ja kõige alkoholirohkem sõprus. Ja Erhardi ainus. Suhe, kus Erhardil on hääl ja väärtus, kus ta tunneb end imetletuna ja tunnustatuna just selle inimesena, kes ta on viimased kaks aastakümmet olnud.

Aga TaxiVentura direktori Pauli Barouki arvates on see vale, jabur sõprus. Sest Raúl on konkureeriva firma juhatuse liige. Kurjad keeled räägivad, et see on tagamõttega sõprus. Räägitakse, et Erhard töötab Raúli heaks, et ta saab temalt kliente või lahendab mingeid Raúli probleeme. Aga põhimõtteliselt ei sekku nad üldse teineteise ellu. Nad räägivad söögist, alkoholist, Kollases Kukes toimunud löömingutest, Erhard pajatab lugusid Corralejo inimestest ja Raúl räägib rikastest sigadest, nagu ta ütleb, ja nende võimatust armuelust, samal ajal kui Beatriz itsitab. Kumbki ei taha teada, millega teine tegeleb. Raúl ei viitsi kuulata jutte taksojuhtide elust. Iga kord, kui Erhard nuriseb taksokeskuse või juhtidele kehtestatud uute reeglite üle, rehmab Raúl niimoodi käega, nagu ta on isalt õppinud. Samuti ei viitsi ta kuulata jutte raamatute kohta, mida Erhard loeb. Ja Erhard ei küsi Raúlilt midagi Taxinaria kohta ega päri, kust Raúli rahaküllus pärit on. Ta arvab, et see on Raúli isa raha, olgugi et Raúl räägib tihti, et tahab oma raha ise teenida. Ainult Federico Molino ja kohvri loo puhul läks Erhard Raúli pärast üle teatud piiri. See oli seadusevastane, aga eesmärk oli õilis, mõtleb Erhard nüüd sellest episoodist, millest nad ei ole hiljem juttu teinud.

Nad vaatavad linna ja randa. Meri on nagu martsipan.

Raúl näitab haava sõrmenukil. „Kollases Kukes tekkis ühe meremehega väike lahkarvamus,” naerab ta. „Tal oli minu tüdruku kohta ütlemist.”

Beatriz pöörab ärritatult pilgu ära. „Mina ei ole sinult midagi niisugust palunud,” ütleb ta.

„Kas teistmoodi poleks saanud?” küsib Erhard. Kuigi ta arvab, et need kolm-neli kohmardit, kes Corralejo ööelus alati kaklusse satuvad, on enamasti kitli ära teeninud. Erhard tunneb neid, ta on neid kõiki palju kordi koju viinud.

„Sa ei tunne teda,” ütleb Raúl. „Ta oli selle ära teeninud. Ta on mulle mitu kuud, mitu aastat närvidele käinud. Aga tont temaga, mis sest enam rääkida, eks ole, Bea? Salud.” Ta joob.

Nad räägivad hoopis veinist, mida nad joovad, ja päikeseloojangust ja hiljem päikesetõusust ja ankrus seisvatest uutest jahtidest ning Petrast ja tema tütrest, kes on Raúli meelest Erhardile täpselt sobiv. Raúlile teeb nalja, et Erhard ei ole tüdrukut kunagi näinud – mujal kui sellel pildil, mis salongis ripub.

„Mis värk sul nende naistega on?” küsib Beatriz.

Raúl muutub tõsiseks. „Erhard ei räägi oma minevikust.”

„Sellel võib olla palju põhjusi,” ütleb Beatriz.

„Näpud, Bea,” sõnab Raúl.

„Kas sa kardad armastust?” jätkab tüdruk.

Raúl tõstab Erhardi vasaku käe üles, nii et Beatriz näeb puuduvat sõrme.

„Ära jama,” ütleb Beatriz. „Kuidas see juhtus?”

„Armastusel on palju nägusid, aga ainult üks perseauk,” ütleb Erhard.

„Poeetiline,” tähendab Raúl. „Ütleme lihtsalt, et abielus olla on ohtlik.”

Beatriz müksab teda. „See ei ole naljakas. Miks te sellest niimoodi räägite?”

„Räägi Beatrizile juuksuri tütrest,” ütleb Raúl. „Viis või kuus korda on ta temaga äärepealt kokku saanud, aga iga kord põnnama löönud.”

Pigem neli korda. Vana-aastaõhtu kaasa arvatud. Aga seda Erhard ei maini.

„See oli vist eelmisel aastal. Või üle-eelmisel. Tol aastal, kui vihma tuli ainult jaanuarikuus.”

„Üle-eelmisel aastal,” ütleb Beatriz.

„Kahe sõidu vahel pargin auto sellele tänavale, kus Petra ja tema mees elavad. Ja siis elas seal ka tütar. Poeg õpib internaatkoolis. Avatud rõduustest kuulen ma Petra häält, oled sa kuulnud, kuidas Petra räägib, tema iseloomulikku Yorkshire’i kõnepruuki?”

Beatriz raputab pead, kuid naerab.

„Ja veel tema mehe häält, mees on pooleldi marokolane, tal on muuseas Puertos mõned elektroonikapoed. Nad tülitsevad poja kooli pärast. Ja mina seisan vaikselt vastasmaja ukse juures ja vaatan üles, et näha korrakski, kasvõi vilksamisi seda tütart, kelle pärast Raúl mind alatasa narrib. Ma seisan seal vist oma tund aega. Seisan ja vahin üles ja jälgin iga pisikestki varju, mis üleval liigub, ja loodan kogu aeg näha tütart rõdu peal või rõdu kõrval suure akna taga.”

„Pesueht Hamlet,” naerab Raúl. Beatriz kõssitab ta vait.

„Sa mõtled Romeot,” ütleb Erhard ja jätkab: „Aga ma olen sellega nii ametis, et ei pane tähelegi, kuidas keegi kõnnib minust lähedalt mööda, ja tal on küljes mingi magus lõhn, peaaegu nagu mesi, ta läheb üle tänava ja trepikotta sisse. Ja alles siis, kui välisuks sulgub ja tüli kähku vaibub ja Petra vinguva häälega pahvatab „Luisa, darling”, saan ma aru, et tema tütar läks minust just mööda.”

„Ja siis, mis siis edasi sai?” Beatriz ajab selja sirgu.

„Mitte midagi,” ütleb Raúl. „Sellepärast see lugu nii ilus ongi. Nii Erhardi moodi. Mitte midagi ei toimu, mitte kui midagi.”

„Mida?” lausub Beatriz. „Kas sa ei läinudki sisse?”

„Mulle ei ole määratud teda üldse kunagi näha.”

„Ei,” karjatab Beatriz vaimustatult. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”

„Ma saan universumi vihjest väga hästi aru.”

„Aga kust sa tead, et see on vihje?”

„Ma näen. Mustrit.”

„Luisa terviseks,” ütleb Raúl.

„Pole võimalik, et sa seda tõsiselt mõtled,” ütleb Beatriz ja joob.

Erhard loodab südamepõhjas, et Luisa on Beatrizi pisut vanem väljaanne, kellel on sellised huuled nagu Kirstenil, naisel, keda ta mitukümmend aastat tagasi ühe Horsensi baari tagaruumis keppis, ja selline taguots nagu ühel nendest rannavolletüdrukutest, keda ta hiljuti Sport Fuertesse sõidutas. Aga tegelikult on ta kindlasti päris tavaline armas tüdruk, kellel on kahvatud inglise rinnad nagu emalgi ja lilleline kleit.

„Salud.” Erhard imeb klaasist rummi ja suhkrut ning urgitseb hammaste vahelt mündilehti.

„Lõpuks saab sellest kinnisidee,” ütleb Beatriz. „Kümne aasta pärast ei suuda sa mitte millegi muu peale mõeldagi ja räägid kogu aeg temast, küll sa näed. Nagu need kalamehed, kes lõpuks millalgi saavadki õnge otsa hiiglasuure kala, kes siis minema pääseb.”

„Nii paks see tüdruk nüüd ka ei ole,” ütleb Raúl. Beatriz äigab talle küünarnukiga.

„Ma olen ju ilma elukaaslaseta hakkama saanud, nii et võib-olla saan mõnda aega veel,” ütles Erhard.

„Seitseteist aastat,” sõnab Raúl. „Sellepärast, et sa elad seal kauges urkas.”

„See asi pole nii lihtne.”

„Ma tean. Aga kui sa saadaksid koju ainult poole või veerandi? Siis saaksid endale lubada midagi muud.”

Erhard ei taha sellest rääkida.

„Eksmees paradiisist,” ütleb Raúl Beale. „Ta saadab kõik, mis tal hinge taga on, koju Taani.”

„See on ju vägev,” ütleb Beatriz.

„Enda päästmisel on oma hind, või kuidas sa kunagi ütlesidki? Kuldsed sõnad, vana.” Raúl naerab. „Mu jutu point on see, et seal, kus sa elad, ei ole sul just eriti aktiivne seltsielu. Sa pead väljas käima ja kellegagi tuttavaks saama.”

„Kui on määratud, et ma pean kellegagi tuttavaks saama, siis ma ka saan.”

„Please, ära aja seda karmajura. Kui sul Eremiidi nimest nii kõrini on, siis aja ennast oma kilpkonnakoore seest rohkem välja.”

„Kilbi seest?”

„Jah, sellest ka. Kohtu uute inimestega, kohtu naistega.”

„Kuule, mina tahan ka uute inimestega kohtuda. Miks meie kunagi uute inimestega ei kohtu?” sekkub Bea.

„Kohtume ikka, jahi peal ja mujal.”

„Nojaa, vanade meestega, kellel on vana raha. Ma mõtlen kohtumist huvitavate inimestega, näiteks Barcelonas.”

Raúl arvab, et see jutt on jama, et Beatriz on purjus. Tal ei ole põhjust kurta, ütleb Raúl, ja tema käsi on tüdruku kleidi all. Erhardi pilk libiseb üle katuste, mis sõidavad alla ja pistavad oma antennid vette. Ta suleb silmad, et pilt taas õigetpidi pöörduks. Kui ta silmad jälle lahti teeb, on terrass tühi. Toolid on tühjad, kõik on ära koristatud. Tal on õhuke tekk peal ja väike lamp põleb. Taevas on paks, sinine, elutu. Linna tuled varjavad tähed ära.