Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 13

Teisipäeval tõuseb ta vara ja teeb ühe sõidu, enne kui keskusele oma valmisolekust teatab ja esimesed kliendid peale võtab. Kõigepealt sõidab ta alati Alapaqa kalurikülla, kus karjuvad kajakad ja kus pakutakse saare parimat kohvi. Aristide ja tema naine Miza röstivad seda ise ja jahvatavad Miza isa vanas araabia veskis, mis on kirjutuslaua suurune. Kohv on peaaegu lilla ja magus. Saare parim. Kuigi Erhard ei saa öelda, et ta on kõigi kohvipakkujate kohvi maitsnud, on tal suurem osa vist siiski ära proovitud.

„Küll sa näed täna värske välja, Erhard,” ütleb Miza. Erhard tervitab põgusalt tema täditütart. Too elab ajutiselt Miza juures ja tuleb kohvikusse paljajalu. Ta on ropu suuga mootorrattatšikk. Seda Erhard ei kannata, aga talle meeldivad täditütre juuksed. Ta näeb neid, kui too selja pöörab. Tumedad ja pikad, ulatuvad reiteni välja. Sellal kui Erhard kohvi joob, räägib täditütar ühest kulturistist, kelle nimi on Stefano. Erhardi meelest mitte kuigi tore mees, aga tema arvamust täditütar ju ei küsi. Ta ei küsi üldse midagi. Ta räägib kulturistide kanaajudest ja telekast, mille see mees ära lõhkus, ja suurest rahasummast, mille too ühes Puerto baaris mingite jõledate mõrdade peale kulutas. Kuulates koristab Miza kohvikut ja vaatab Erhardi poole. Võib-olla ei ole alati hea naistega jantida, ütleb tema pilk.

Võib-olla on meestega sama lugu.

Miza juures on ka vannituba, mida Erhard kasutab. Väike putka, kus kalurid suuri kalu pesevad ja kuivatavad, aga sellest on ajapikku kujunenud üldkasutatav duširuum surfaritele, kaluritele ja ühele taksojuhile, kellel ei ole oma vannituba. Kui tal veab, ei ripu selles ruumis ühtki kala. Täna ripub seal suur mõõkkala, konks suus.