Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 5

Vana-aastaõhtul, kolmekordse Lumumba mõju all, otsustab Erhard leida endale uue elukaaslase. „Uus” on võib-olla vale sõna. Ta ei pea olema uus ega ilus ega armas ega lõbus. Vaid lihtsalt soe. Lihtsalt selline, kes majas ringi askeldaks. Võib-olla ümiseks laulda või kiruks Erhardit, sest mees on kakaod põrandale ajanud. Mida saab Erhard nõuda? Suurt midagi. Ja mida tal on naisele pakkuda? Suurt midagi. Ja edaspidi ei lähe kergemaks. Mõne aasta pärast peab naine olema valmis tal ka ööpotti tühjendama ja habet ajama ja pärast rooli taga veedetud päeva kingi jalast tirima, kui Erhard siis üldse veel sõita suudab. Mõne aasta pärast.

Majast mõne meetri kaugusel asuvat mäenõlva ei ole näha. Pimedus on pilkane. Kui ta pikalt paigal istub, võib ta äkitselt tähti näha. Veel kauem istudes võib ta näha tähesaju õhukest loori, mis üha tiheneb. Vaikus tõuseb, kui niimoodi on võimalik öelda. Tõuseb tühjusenootidena, mis kaiguvad üle kivides kiunuva päevasoojuse, tuule pideva C-duuri, vastu randa taguvate lainete bassi ja Erhardi sees niriseva vere. Vaikus, mis tekitab tahtmise töinata, kuni uus aasta kätte jõuab. Vaikus, mis on nii veenev ja küllastunud, et sulab ühte ööga ja Erhardi avatud silmadega, mis oleksid justkui suletud. Just sellepärast meeldibki talle siin elada. Siin, kus keegi kunagi ei käi. Ainult tema. Ja Laurel ja Hardy. Nüüd tulevad tähed, nad on seal kogu aeg olnud, aga nüüd jõuavad nad temani. Kõigepealt näeb ta kõiki neid täppe, seejärel kõiki tähtkujusid ja Orioni vööd ja galaktikat nagu vanaaegset perfokaarti, millele on jäädvustatud Suure Paugu sõnumid.

Möödunud on seitseteist aastat ja üheksa kuud.

Ta tunneb Beatrizi parfüümi oma särgi küljes, selles kohas, mida naine pärastlõunal puudutas, kui nad hüvasti jätsid. Beatriz ütles, et Erhard võiks õhtul peole tulla. Erhard tajus, et see oli öeldud naljaga pooleks, ei, tegelikult oli see ainult veerandi jagu tõsiselt mõeldud. Mul on teised plaanid, ütles Erhard nii tõredalt, nagu ainult vana mees öelda oskab. Tule ikka, proovis Beatriz uuesti, armsalt. Ei, aitäh, see seltskond on minu jaoks liiga peen. Mis oligi tõsi. Selle peale ei kostnud Beatriz midagi. Hoopis Raúl ütles: sina oled üks peenemaid inimesi, keda ma tunnen. Aga rohkem sellest juttu ei tehtud, ja kui nad šampanjapokaale lauale panema hakkasid, andis Erhard Beatrizile põsemusi, soovis head uut aastat ja läks alla tänavale. Raúl saatis teda. Buen viaje, ütles Erhard, kui nad sel eriti rahvarohkel tänaval seisid. Kotimüüja Silón soovis teiselt poolt tänavat neile mõlemale head uut aastat, eelkõige küll Raúlile, keda kõik tunnevad, ja Erhard läks auto juurde, tajudes seda kripeldust, mida ta aastavahetuse paiku alati tunneb. Veel üks aasta, mis möödus samamoodi nagu teisedki, veel üks aasta, mis laskis ennast oodata.

Terviseks, mu sõber. Konjakiga jook on hea. Tuline jutt käib kerest läbi. Öö on sume. Erhardi keha on nüüd kuum, nii et särtsub. Võib-olla sellepärast, et ta mõtleb Beatrizi peale, selle hämara koha peale, kus rinnad lahknevad ja pluusi alla kaovad, just sealt tuleb ka see lõhn. Kurat küll. Erhard püüab hoiduda tema peale mõtlemast. Ta ei tohiks Beatrizi peale aega raisata.

Juuksuri tütar. Tema peale võib mõelda. Temas on midagi.

Erhard ei ole temaga kohtunud. Ta on teda ühe korra kaugelt näinud. Sageli on ta näinud naise pilti salongi seinal. Erhard mõtleb tema peale. Ta kujutleb lihtsaid sündmusi. Väikesi stseene, kuidas naine astub juuksurisalongi, nii et ukse kohal rippuv kelluke heliseb. Ta kujutleb, kuidas naine istub söögi ajal tema vastas laua ääres. Või seisab köögis, Erhardi köögis ja teeb pliidi ääres süüa, söök aurab ja säriseb. Tegelikult on see naine liiga noor ja tegeleb asjadega, millest Erhard aru ei saa. Ta ei ole päriselt Erhardi tüüp. Mida niisugust oskaks Erhard rääkida, mis noorele naisele muljet avaldaks? Arvata võib, et naine ei viitsigi süüa teha. Ilmselt eelistab ta niisama istuda ja sõpradega telefoni teel lobiseda, nagu kõigil noortel kombeks. Võib-olla sööb ta pappkarbikesest nuudleid, vahtides samal ajal arvutiekraani. Salongipildil on ta teismeline ja ilmsüütu olekuga, olgugi et tal on lopsakad lokid ja suured mehelikud prillid. Mitte just ilus, aga meeldejääv. Nüüd on ta vähemalt kolmkümmend ja ilmselt nii armas kui ka nutikas, ema jutu järgi, keda Erhard muidugi ei usu. Tol korral, kui Erhard teda tänaval nägi, tundis ta naise heledate lokkis juuste järgi ära. Too läks üle tänava nagu tõeline naine, sirge seljaga ja kott üle õla, jooksusammul, sest mööda tänavat lähenes suure kiirusega üks auto. Ta ei olnud elegantne, vaid peaaegu natuke kohmakas. Erhard ei tea, miks ta selle naise peale nii palju mõtleb, võib-olla on see saar talle lihtsalt ajudele hakanud. Tuule undamine ümber kivide ja majanurkade. Nagu pidevalt klaveris helisev üksildusenoot.

Süüdi on Petra. Tema haiglaselt vali hääl, mis tarretab juuksuritoolil istuvad kliendid paigale ning välistab kõnelemise ja vastuargumendid ja arukad mõtted, sellal kui klient sirvib ajakirja või loeb artiklit saare jalgpallimeeskondade kohta. Petra on karm, tema jaoks on armastus miski, mida teistelt välja pigistatakse. Ta räägib alatasa tütrest ja kriibib oma pikkade küüntega Erhardi peanahka, pajatades samal ajal, et tütar on kolinud omaette korterisse, et ta on ostnud endale väikese rolleri, et tal on tekkinud uus klient, et ta on peikast lahku läinud, et tema, mitte tütar, tahaks endale lapselapsi, ja nii edasi. Ja mõne kuu eest ütles ta äkki: leiaks mu tütar ometi kellegi sinutaolise. Niimoodi ta ütleski, vaadates Erhardile peegli kaudu otsa. Ja hiljem: ta ei ole teiste tüdrukute moodi, aga sina ju ka ei ole. Selle peale nad naersid natuke. Eriti Petra.

Ettepanek kohutas Erhardit. Kuidas võis Petra heast peast midagi niisugust öelda? Oma tütart talle välja pakkuda. Kas see tähendas, et ta peaks tütre kohtama kutsuma? Kas Petra siis ei tea, mis nimega Erhardit linna peal kutsutakse? Kas Petra pole märganud, et tal on üks sõrm puudu? Ja vanusevahe, kas Petra selle peale üldse ei mõtle? Neil on vähemalt kolmkümmend aastat vahet, Erhard on ju tüdruku ema vanune, isegi vanem. Aga talle meeldib selle mõtte sümmeetria. Põlvkonnad, kes sirutuvad tahapoole ja toovad ilmale uue põlvkonna, Escheri joonistused, kus joonistaja käsi joonistab iseennast. Viis sõrme ühel käel ja viis sõrme teisel. 5 + 5.

Leiaks tütar ometi kellegi temataolise, oli Petra öelnud. Temataolise.

Mitte tema, vaid temataolise.

Mida see tähendas? Kas sellega taheti öelda, et leidub terve hulk temataolisi? Tema koopiaid, kes on peaaegu terve inimpõlve jooksul teinud üht ja sama, kõrvale kaldumata, küsimusi esitamata, temataoline, maa kõhutuul, täna siin ja homme läinud, jättes endast maha vaid mälestuse haisust.

Linnast kostab ilutulestiku pauk.

Võib-olla peakski ta praegu seda tegema? Sinna sõitma ja selle naise välja kutsuma? Kohe? Siis saaks asjaga ühele poole. Ta teab, et selle mõtte pani talle pähe Lumumba. Ta teab, et tal jätkub kuraasi kõige rohkem kaheks tunniks, seejärel hiilib reaalsus jälle ligi. Kell on veerand üksteist, võib-olla istub naine kusagil peolauas koos terve karja noorte meestega, kes on suured asjatundjad arvutite alal. Aga mis siis, kui ta istub kodus nagu Erhardki ja vaatab telekast seda viletsat saadet, mida igal aastal näidatakse. Tema ema on Erhardile mitu korda rääkinud, kus tütre korter asub. Ühes Calle Palangre uutest majadest. Lasteriiete kaupluse vastas. Erhard võib ju ometi vaadata, kas ta on kodus. Võib-olla on näha, kas korteris põleb tuli või kas pimedas helendab teleekraan.

Majaseina najale toetudes leiab ta pesunöörilt jäiga püksipaari ja ajab jalga. Sokud pistavad pimedas jooksu.