Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 20

Ta sõidutab üht naist. Corralejo sadamast, kus naine seisab, lokid laevatekil viibimisest igas suunas turritamas, Sport Fuertesse, kus too ei leia selle korteri aadressi, kus ta peatub. Naine on vist kuuekümne ringis. Tema sõrmed on pikad ja juba pruunid ja sõrmusteta. Ta on rootslanna ning millegipärast segaduses ja närvis. Nad saavad teineteisest enam-vähem aru, kuigi Erhard on unustanud suurema osa sellest vähesest rootsi keelest, mida ta kunagi oskas. Naine küsib, miks tal on auto salongipeegli küljes selline kaelakett. Ripatsiks on väike tumedaks tõmbunud hõbedast latern. Siin on väga pime, ütleb Erhard ja naine naerab tema üle. Meeldivalt. Naine arvab, et sõit oli huvitav. Ta paneb raha aeglaselt ja hoolikalt Erhardile pihku, nii et Erhard jõuab tema sõrmede puudutust tunda. Sellistest asjadest tunneb Erhard puudust.

Aga sellest ei tule midagi. Lugu lõpeb sellega, et ta aitab naisel kohvrid autost välja võtta ja näeb, kuidas too segaduses kükki laskub ja oma koti läbi otsib. Ta ei anna Erhardile oma numbrit, mida too hetke jooksul juba lootis, ja unustab Erhardi visiitkaardi koos laevalt saadud voldikutega tagaistmele. Erhard võtab seda vihjena. Mis muud see olla saabki? Erhard on liiga vana ja liiga inetu.

Siesta ajaks sõidab ta koju ja sööb lõunat.

Ta võtab sõrme taskust välja. See on helepruun ja kõver, teised sõrmed on roosad. Välja arvatud küüned – need on lausa mustad. Selle saare peal lähevad küüned mustaks. Must tolm, mis saare kohal õhus hõljub, laskub igale poole ja poeb küünte alla. Ta nühib küüsi harjaga ja loputab neid õues veega. Bill Haji küünt mitte.

Ta kinnitab sõrme teibiga vasaku käe külge. Hõbedavärvi teip varjab liitekoha ära, nii et käsi on peaaegu terve käe moodi. Ta seisab peegli ees ja vaatab ennast, käsi küljel, käsi lõua all, käed rinnal risti, pöidlad püksitaskutes. Muutus on väike, kuid sobib talle. Uus väike sõrm. Ta tunneb end peaaegu normaalsena ning ei raatsi sõrme ära võtta, kui jälle sõitma läheb.

Puerto külje all ringristmiku lähedal seisab üks paarike. Ta viib nad Via Panitta jalgrattalaenutuse juurde. Ta vahetab käiku ja trummeldab rütmiliselt vastu rooli. Keegi ei ütle midagi. Keegi ei vahi tema kätt. Nad ajavad lihtsalt juttu. Siis läheb sõit La Olivasse: üks mees ja tema koer sõidavad loomaarsti juurde ja tagasi. Koer, vana lambakoer, istub vagusi ja lõõtsutab. Erhard kardab, et koer haistab sõrme, aga koera paistab rohkem huvitavat käsipiduri all olev õnarus, kus vedeleb lõunasöögi ajast jäänud kokkukägardatud salvrätt. Mees räägib, et loom tuleb magama panna. Pole midagi parata, ütleb ta mitu korda. Tund aega hiljem viib Erhard nad koju tagasi. Koer lõõtsutab endiselt, aga peremees on õnnelik. Saime hakkama, sosistab ta koerale.