Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 22

Mingi kolin. Katus lõgiseb tuule käes. Või on see ehk pikne.

Koputus.

„Erhard.” Ägedast ja tugevast vihmast tungib läbi kellegi hääl. Kaugemalt kostab ka piksemürinat, aga keegi koputab tema uksele. Heli on tuhm. Erhard lükkab teki pealt, tõuseb toolilt püsti ja läheb ümber maja. Vihm ja niiskus ei häiri teda, ta naudib külmi piisku, mis juhivad teda üha kaugemale mõtetest või unest, mille hõlma ta oli lõpuks vajunud. See lahtikäiva katusega auto ja autos uduste akende taga ootav kogu on talle tuttavad. Ukse juures seisab Raúl ja prõmmib ukse pihta. „Ma tean, et sa oled toas, pane oma Lumumba käest ära ja tule välja.”

„Dios mio, poiss, sa puhud mu onni sedasi varsti kummuli.”

Raúl pöördub ja vaatab Erhardi poole, tõstes käe vihmasirmiks. Ta naerab valjusti ja embab Erhardit, nii et nad mõlemad saavad märjaks. „Tule, tule,” ütleb ta ja tirib Erhardi kaasa oma auto juurde. „Teeme ühe väikse väljasõidu.”

Erhard on harjunud lihtsalt kaasa minema, kui Raúl sellises tujus on. „Üks hetk,” ütleb ta. „Ma tulen kohe.” Ta läheb maja taha ja viib sõrmepurgi tuppa. Ta asetab selle ülemisele riiulile konservide ja kakao vahele. Hetke silmitseb ta sõrme. Siis võtab ta selle tangide abil purgist välja ning paneb ettevaatlikult külmutuskotti ja seob kotisuu sõlme. See mahub tema lühikeste khakivärvi pükste taskusse, ilma et ajaks taskut punni. Ja ilma et oleks näha, mis see on.

Beatriz ronib taha ja Erhard lükatakse esiistmele. Selline see Raúl on. Beatriz kallistab teda tagaistmelt ja Erhard tunneb kuklas tema lokke. Beatriz kas lõhnab igakord isemoodi või siis vahetab kogu aeg parfüüme. Täna on tema lõhn vanilli- ja soolahõnguline. Raúl tagurdab mäest alla Alejandro teele ja pöörab poris libiseva auto ümber. Muusika on vali. Mingi lärm. Mitte päris laul.

„See oli Bea mõte,” hüüab Raúl.

„Ma ütlesin ainult, et välgud on ilusad.”

„Ja veel nimetasid sa Cotillot.”

„Seal neid ju näeb.”

„Seda ma räägingi.”

„Miks just Cotillos?” küsib Erhard, samal ajal kui kojamehed täiskiirusel töötavad, et nad välja näeksid. „Miks mitte siin?”

„Minu sõbrad peavad saama parima elamuse. Me läheme mere äärde ja vaatame, kuidas vesi keeb.” Raúl räägib sellisel toonil, nagu oleks ta need välgud ise tellinud.

Ta ei juhi halvasti, kuid sõidab tunduvalt kiiremini, kui Erhardile meeldiks. Üleüldse on Erhard nii harjunud roolis olema, et talle ei meeldi kõrval istuda. Iga kord, kui nad pööravad, vaatab ta üle vasaku õla, ja kui nad mäest üles sõidavad, sirutab ta käe käigukangi poole. Teed helgivad ja maastik on hoopis teistsugune, justkui musta kilega kaetud. Igal pool on vihm. See ei kao kuhugi. Maa on liiga kuiv, et seda vastu võtta.

„Sa tahad ju ikka päris randa minna,” ütleb Raúl Beatrizile. Nad pahistavad läbi Cotillo, vesi voolab vasakule ja paremale ja pritsib teeäärsetele majadele. On näha, et see valmistab Raúlile lõbu. See meeldib ka Beatrizile, võib-olla on ta purjus, mõtleb Erhard. Võibolla on Raúl purjus. Pole sugugi võimatu.

Nad jõuavad külast välja ning sõidavad sinnapoole, kus on ranna kohal kõrguva järsaku peal platvormil parkla. Parkla on autosid täis, nad ei ole ilusti reas nagu drive-in-kinos, vaid paiknevad juhuslikult ja kaootiliselt. Seal on vist kaks- või kolmkümmend autot, koguni paar politseiautot. Autode tagant paistev taevas on hall lõuend, millele ilmuvad iga välgusähvatusega kärerohelised jooned.

„Lähme välja,” hüüab Raúl, kes on oma ukse lahti teinud ja seisab väljas vihma käes, jope pea kohal.

„Kas me siit ei näe?” küsib Beatriz.

Raúl ei kuule, vaid lükkab ukse kinni ja jookseb ümber auto tüdrukule ust lahti tegema. Beatriz ei korda oma küsimust, vaid tuleb autost välja, kui Raúl talle käe ulatab. Ka Erhard tuleb välja. Ta saab kohe märjaks, aga sellest pole lugu.

Nad jooksevad järsaku serva poole. Peaaegu nagu otsiksid etendusele suundujate järjekorda. Seda ei ole, igatahes mitte seal üleval. Nad koperdavad järsakust alla, Beatriz toob kuuldavale vaimustusekilke. Välgud sirutuvad vahetpidamata üle taeva. Neile järgnev mürin on kauge, kaob vihma taha peaaegu ära. Iga välk tõmbab isemoodi joone, alt üles või vastupidi. Ja kõige selle keskel meri, mis vahutab ja vingub.

Siis näevad nad ülejäänud publikut. Nood seisavad päris ranna ääres. Tumedad siluetid ja mõnel on taskulamp või latern, mis stseeni võimendab. Hõigatakse korraldusi ja mingi masin töötab täiskäigul.

„Mis kurat,” ütleb Raúl. „Mis lahti on?”

„Ju see on mõni ekskursioon,” hüüab Beatriz.

„Selle vihmaga küll mitte,” naerab Raúl.

Nad liiguvad salga poole, kes ei seisagi nii tihedalt koos, kui esialgu tundus, vaid pigem poolringis ümber mõne inimese nende keskel. Seal on sinine tuli, vilkur. Ja üks mees, kes hüüab: „Minge tahapoole, minge tahapoole.” Aga keegi ei liigu paigast. Lained paiskuvad nende jalge ette ja mõni seisab pahkluudeni vahutavas vees.

„Seal on auto,” hüüab Beatriz. „Mida see siin teeb?”