Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 11

See vedeleb vasakul pool esiratta taga, pruunis pimeduses. Ta näeb seda vaid sellepärast, et see välgatab põgusalt iga kord, kui tulevärk taevas plahvatab. Algul ei saa Erhard aru, mida ta näeb. Selle helgis on soojust, merevaigu hõõgust. Ta oletab, et see on mingi vasest või kullatud asi, võib-olla päikeseprillide osa või rebenenud juhtmejupp. Korraks arvab ta, et tegu on kuldplommiga, aga näeb siis küünt ja väikesi volte liigese kohal. Ta näeb, et laia sõrmust ümbritseb ihu.

See on Bill Haji kihlasõrmus. Bill Haji neljandas sõrmes. 10 miinus 1.

Ta ei taha ringi minna, vaid küünitab end selle poole, teadmata, kas ta selleni ulatubki, see on teisel pool, temast pooleteist või kahe meetri kaugusel, ta sirutab käe üle autokere põhja, aga koerad tõstavad pilgu oma einelt, üks neist näitab hambaid ja nihutab esikäpad kere alla, valmis hüppama. Erhard võiks küll jõuda sõrme pimedas pihku haarata, kuid koer kargaks talle kätte kinni.

Ta läheb aeglaselt oma auto juurde tagasi ja lülitab kaugtuled sisse. Vilgutab neid paar korda, kuni koerad tõusevad ja ärritatult tema poole vaatavad. Seejärel asetab ta käe rooli keskele ja toetub sellele kogu oma keharaskusega. Auto laseb kuuldavale paar kiledat törtsatust, mis enamiku inimeste arvates Mercedesele ei sobi. Ta hoiab signaalinuppu all, kuni koerad hüppavad teise auto pealt maha, loiult nagu narkomaanid, ja longivad mõne meetri kaugusele pimedusse.

Kaugtulede valgel ruttab ta auto juurde. Nii kähku, kui jalad võtavad. Ta pole mitu kuud, võib-olla mitu aastat jooksnud. Ainult mõni meeter maad, aga tal on tunne, nagu võtaks see liiga kaua aega. Selline tunne, nagu oleksid koerad seda juba märganud ja sööstaksid taas auto poole. Tundub, nagu ei oleks tema jalad usaldusväärsed ega suudaks teda üheainsa õhtu jooksul kohale ja tagasi kanda. Ta ei ulatu nii kaugele auto kohale, kui tahaks. Ta kõõlub kummuli paiskunud Montero ääre peal ja küünitab end sõrmuse poole. Napilt pool meetrit jääb puudu.

Otse tema ees on Bill Haji pea ja näo jäänused, ta vaatab läbi selle punase ja sinise klombi mehe avatud, kuid kustunud silmadesse.

Otsi poiss üles.

See lause kostab nii selgelt läbi ilutulestiku müra ja paneb Erhardi hetkeks uskuma, et see tuleb raadiost, mis ikka veel töötab. Või kurat teab, äkki on mõni nendest koertest rääkima hakanud. Ta vaatab uuesti nendesse silmadesse ja arvab, et see lause tuli pigem silmadest, tumedast sõõrist silma sees, mis tasapisi tardub. Ta on seda häält ennegi kuulnud. See on tuttav hääl. Võib-olla Bill Haji hääl. Võib-olla on see tema enda mõte, mille ta tont teab miks valjusti välja ütles. Ta ei mäletagi, mida ta ütles, mäletab vaid seda, et need sõnad olid paluvad.

Siis näeb ta jälle sõrme, haarab autokere servadest kinni ning tõmbab end üles ja ettepoole. Auto on ikka veel soe. Mitte kõrvetav, vaid leige nagu kalju. Tulevärk vaibub, ranna kohale lastakse viimane saluut, roheline võrk, mis sätendab hõbedaselt. Tekib vaikus. Mitte täielik vaikus. Mootor plõnksub. Ja koerte kaeblikest klähvatustest on saanud läbilõikav kiunumine, küllap vist raevuhoole eelnev hääl. Auto all käib mingi sebimine. Erhard roomab kõhuli edasi, sirutab käe ja haarab sõrme. See on külm. Kare. Ja imeline.

9 pluss 1, mõtleb ta.