Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 12

Erhard jookseb tagasi oma auto juurde, viskub juhiistmele ja tõmbab ukse kinni. Sellest ajast saadik, kui ta selle kummuli auto leidis, on ta tundnud end täiesti kainena, tundnud peaaegu pohmelusevaevusi, aga nüüd tuleb joove näuhti tagasi. Mitte ainult kõikumistunne, vaid ka jaburalt hea tuju, rõõm.

Silmad, keha, meeled tegeleksid justkui nihestunud matemaatikaga. Tema enda üheksa sõrme ja Bill Haji üks sõrm teeb kokku kümme sõrme. Temasse tulvab rõõm, mis täidab kõhu ja koguni riista, justkui tugevdaks tema libiidot teadmine, et tema valduses on uus sõrm. Ta teab, et see on vale, teab, et see on ettekujutus, aga sõrmede kogusumma muudab ta taas niimoodi terviklikuks, nagu ta pole ennast ammu tundnud, olgugi et see sõrm ei ole tema oma. Samamoodi nagu oma sõrmest lahkumine kaheksateist aastat tagasi kujutas endast äratõukamist, teadlikku lahutustehet, toob see sõrm tasakaalu tagasi.

Ta viskab sokid pimedas põrandale ja heidab voodisse, pea sumisemas. Generaatorist on kütus otsa saanud, sest ta unustas selle enne minekut välja lülitada. Homme, ta vaatab seda homme. Väljas on vaikne, aga kui tuul pöördub, hakkab ta urisevate koerte häält tegema.

Kui koerad selle mehe ära söövad, siis ei ole midagi maha matta. Kui midagi matta ei ole, siis ei ole ta surnud. Bill Haji õde, karm mutt, mehelik. Tal tuleb hüvasti jätta tühja kirstuga.

Sõrm käe, Bill Haji käe küljest, mis Erhardi ükskord peatänaval kinni pidas. Tema elukaaslane oli haige. Bill Haji silitas teda kogu tee haiglasse. Kõige selgemalt mäletab Erhard arbuusi meenutavat lõhna ja viiesajaliste punti, millega Bill Haji maksta tahtis. Erhard pidi kioskisse lippama ja raha lahti vahetama. Sõrm. Bill Haji käsi. Bill Haji bakenbardid. Kõige iirlaslikum asi selle mehe juures.

Ta kobab pimeduses ja leiab telefoni. On juhtunud õnnetus. Kiirustage, ütleb ta. See on nagu teate jätmine. Ta ütleb aadressi, püüab oma häält moonutada, et see kõlaks rohkem hispaanlase moodi. Los perros lo ha comido. Koerad on teda söönud. Sellest ei saa mees liini teises otsas päriselt aru.

„Teie nimi, kui tohib küsida, kes räägib?”

Tükk aega valitseb vaikus. Erhard tahab toru ära panna, kuid ei leia pimedas õiget kohta. Libistades kätt mööda krussis juhet, otsib ta harki.

„Halloo,” ütleb mees.

Erhard vajutab plastmassist hargi alla ja katkestab kõne. Nüüd on jälle vapustavalt vaikne. Kuulda on ainult mööda kive kondavat tuult. Uus aasta on end saartel juba sisse seadnud. Erhardil on sõrm padja all nagu õnnemünt.