Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 15

Ukse taga seisab üks mees. Erhard vaatab teda läbi väikese akna, enne kui ukse lahti teeb. Ta loeb kolmekümneni, et näha, kas mees läheb minema. Mees, kelle nimi on Francisco Bernal, hõõrub päikeseprillide alt silmi, justkui oleks ta väsinud või nagu talle oleks tolm silma läinud. 31. 32. 33. Aga mees jääb paigale ja vahib ainiti ust, nagu võiks see iga hetk lahti karata. Noor ja ilus mees, alla neljakümne, tal on paar last ja naine, kes töötab ühes hotellis. Erhard teeb ukse lahti.

Politseinik vaatab Erhardile otsa. „Eremiit,” tervitab ta.

„Komissar.”

„Ma ei ole komissar.”

„Ja minu nimi ei ole Eremiit.”

Bernal naerab. „Okei, Jorgenson. Kuidas sul läheb?”

„Hästi. Ja sinul? Ja lastel?”

„Kõige väiksem jäi just leetritesse.”

Erhard noogutab. Asekomissar on tema ammune tuttav. „Sinu kolleeg helistas eile hommikul,” ütleb Erhard.

„Me tahtsime ju, et sa jaoskonda tuleks.”

„Eile ma ei saanud.”

„Tule siis nüüd minuga kaasa.”

„Nüüd oled sa ju siin. Ma ei saa aru, mida te teada tahate. Ma ei tea suurt midagi. Tean ainult seda, mida ma juba rääkisin.”

Politseinik võtab päikeseprillid eest. Ta näeb väsinud välja. „Ma võin su sinna viia ja tagasi tuua.”

„Kõlab kenasti, aga tänan, ei.”

Bernal vaatab auto poole. „Mis su küljepeegliga juhtus?”

„Taksot sõites ikka vahel juhtub.”

„Jorgenson, mul kästi sind jaoskonda tuua. Ära tee seda mulle raskeks.”

„Mu nimi on señor Reeglirikkuja.”

Bernal naerab. Aus naer. Erhardile see meeldib.

„Miks sa ei öelnud, kes sa oled? Kui sa helistasid?”

„Ühendus oli kehv,” ütles Erhard. „Tead küll, kuidas siin kandis lood on.”

„Minu teada on sestsaadik palju paremaks läinud, kui uued kaablid pandi.”

Sellest ei ole Erhard kuulnudki.

„Miks sa uuesti ei helistanud?” jätkab Bernal.

„Uusaastaöö oli, ma olin väsinud.”

„Olid sa ka laiba leidmise ajal väsinud?”

„Jah.” Erhard mõtleb sõnadele, mis tulid Bill Haji silmadest ja mida ta ei mäleta. See ei ole niisugust laadi teave, mis tema usaldusväärsust suurendaks.

„Millal sa viimati arsti juures käisid?”

„Ah, ära jama,” ütleb Erhard ja võtab oma juhiloa välja. Taksojuhil peab see alati kaasas olema, aga ta pole seda kunagi näidanud kellelegi peale Bernali, kes seda iga kord kontrollib.

Bernal vaatab kuupäeva. Oktoober 2011. „Ega sul öösel nägemisega probleeme pole?”

„Muidugi mitte.”

„Võib ju ette tulla. Sinu vanuses.”

„See on kius. Kaks taksojuhti on minust vanemad.”

„Tegelikult mitte. Alberto Ramirez on kuuskümmend kaheksa. Luís Hernaldo Esposito on kuuskümmend kuus.”

„Tubli töö, noormees. Aga ma olen sellegipoolest hea juht.”

„Ma tean, aga sa oled ka nii kangekaelne, et ma võiks sind selle eest kinni pidada.” Äkitselt ilmub Bernali silmadesse kummaliselt tõsine pilk. „Eremiit, ma pean sinult midagi küsima.”

Sellest nimest ei saa kuidagi lahti. Mõne aasta eest ärritas see teda ja ta üritas sundida inimesi teda Jorgensoniks kutsuma. Aga sellest ei tulnud midagi välja. Ei ole midagi püsivamat kui ekslik hüüdnimi. „Lase tulla,” ütleb ta.

„On üks asi ... üks asi, mis puudutab Bill Hajit, mida me tahaksime teada.” Bernal vaatab ringi.

„Ole rahulik. Siin pole mitte kedagi peale meie. Ja sokkude.”

„Ma palusin Pérez-Lúñigol autos oodata.”

Erhard vaatab politseiauto poole, alles nüüd märkab ta tumedat kogu, kes istub ja hoiab auto lakke kinnitatud käepidemest kinni. Lorenzo Pérez-Lúñigo on arst, omataoliste seas keskpärane, kuid samas saare ainus kohtuarst. Mitte osav, vaid lihtsalt ennast täis ja laipadest eriliselt sisse võetud. Kohutav inimene, Erhard oleks mõne aasta eest äärepealt esitanud politseile tema kohta avalduse ebasündsa ümberkäimise pärast laipadega, aga Bernal rääkis Erhardile augu pähe, et ta seda ei teeks.

„Mis taksosõidu ajal toimub, jääb sohvri ja kunde vahele, nagu öeldakse.”

Bernal naerab põgusalt. „Kas me ei võiks vähemalt tuppa minna?”

Erhard läheb esimesena tuppa, mis on ühtlasi ka köök. Ta toetab istmiku köögilauale ja annab märku, et komissar võib sedasama teha.

„Sa pole ikka lasknud endale vett majja panna,” ütleb komissar ja vaatab laual seisvat tühja konjakipudelit.

„Vesi on kilpkonnadele,” ütleb Erhard.

„Sa eladki nagu kilpkonn. Hakka või muretsema.”

„Ära muretse. Ma olen hullemateski oludes elanud.”

Bernal kehitab õlgu. „Sa ütlesid selle telefonikõne ajal, et koerad olid teda näost hammustanud.”

„Ma ütlesin, et nad olid tema näo nahka pistnud.”

„Ja nad istusid auto peal. Need koerad. Ja hammustasid teda.”

„Õgisid teda, jah. Niipaljukest, kui ma nägin.”

„Ja sa oled kindel? Et just nägu?”

„Ma nägin tema bakenbarde, nägin juukseid. Ja nägin tema silmi.”

„Aga võib-olla olid sa väsinud?”

„Ma tean, mida ma nägin.”

„Kas see ei saanud olla selg?”

„Juhul kui tal olid silmad selja peal.”

Komissar naeratab. „Me ei leia tema sõrmust. Väga erilist sõrmust, mis ei ole midagi väärt, kui proovida seda müüa.”

„Tont teab, mida need elukad võisid sisse süüa.”

„Me oleme siinkandis kõik maha lasknud, kes neljal jalal ringi jooksid. Lasime koguni paar koera, kes ei olnud hulkuvad. Ja Lorenzo on küünarnukkideni koerte sisikondades sobranud. Ei mingit sõrmust.”

„Siis on ta oma õiges elemendis. Aga võib-olla ei jõudnud nad seda alla neelata. Võib-olla vedeleb see kusagil. Tont teab, kus selliste koerte peidupaigad on.”

„Siis me oleks selle üles leidnud. Me oleme kogu piirkonna läbi otsinud. Probleem on selles, et kõik, mis on viibinud koerte kõhus üle kolme-nelja tunni, on nii lagunenud, et me ei saa aru, millega on tegu. Sõrmus just mitte, seda peaks olema võimalik leida. Ja kui nägu oli viimane asi, mille koerad ... ee ... nahka pistsid, oleksime pidanud ka selle leidma.”

„Millal te kohale jõudsite?”

„Tulime nii ruttu, kui saime.” Politseinik vaatab laminaatpõrandat, mis on pragunenud ja teibiga kinni kleebitud. „Seda nimetatakse üksikavariiks. Üksikavariiks.” Ta kordab seda sõna, justkui paneks see teda äkitselt imestama. Erhard tunneb kergendust, kuid kardab seda politseinikule näidata. Ta pöörab selja ja askeldab mõttetult köögilaual olevate asjadega.

„Kui kaua see aega võttis?”

„Mees oli ju juba surnud. Oli uusaastaöö, nagu sa ise ütlesid.”

„Milles siis asi on?”

„Perekond käib meile pinda. Armastus teeb nõudlikuks. Neil peab olema midagi puusärki panna. Mitte ainult Alejandro tee kive. Ja siis veel see sõrmus, tema õele ei anna see asu.”

„Ärge proovigegi neid petta. Igatahes mitte Eleanori. Sellest ei tule midagi välja.” Erhard mäletab seda õde, tema pilti auto salongipeeglis. Õde on poole mehelikum kui Bill Haji.

„Sellepärast me vaeva näemegi. Selline sõrmus väljendab, tead küll, tema isiksust. Ma tahaks anda õele selle sõrmuse ja öelda, et kirstus on Bill. Mitte ainult tema kingade jäänused ja maks, mida need põrgulised millegipärast ei puutunud.”

Erhard ei julge vaadata köögiriiuli poole, kus on sõrm, „Mokarabia, 100% Arabica” kirjaga kohvipurgi sees. „Mina ei oska teid aidata.”

Komissar vaatab ringi, justkui tahaks veel midagi öelda. Tema pilk peatub pikalt seinaosal, kus puudub tapeet. Paljas puit paistab välja. Hele vineer, millel on puusepa kritseldused peal. Erhard saadab teda välja auto juurde. Pérez-Lúñigo ilme on kärsitu.

„Kui sa kuuled, et keegi on selle sõrmuse leidnud, siis palun anna mulle teada.”

„Jah,” ütleb Erhard. Kui ta kuuleb, et keegi on sõrmuse leidnud, siis helistab kohe.

„Kas ma olen rääkinud, et tundsin kunagi üht tüdrukut, kes oli Taanist pärit? Kui ma Lanzarotel elasin. Väike põrguline, väga isepäine.” Bernal istub autosse, kuid hoiab ust lahti. „Äkitselt sõitis ta lihtsalt koju. See meie saarte häda ongi: kõik mõistlikud inimesed sõidavad millalgi koju.”

„Mina teda ei tea,” ütleb Erhard.