Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 14

Ta teenib ligi 120 eurot. Töö sujub hästi: niipea kui ta on ühed kliendid kohale viinud, ilmuvad uued. Ta ei julge sõrme välja võtta, see on tal taskus. Ta on proovinud sõrmust küljest ära kangutada, sõrmus teda ei huvita, aga see on kinni, liigese taga kinni. Bill Haji ei olnud paks, aga tema neljas sõrm on kas pundunud või aja jooksul nii lihavaks muutunud, et sõrmuse ja naha tasapinnad on ühte sulanud. Erhard kujutleb noort Bill Hajit, kes selle sõrmuse kunagi sõrme pani. Kui sõrm on natuke kuivanud, saab ta ehk sõrmuse lahti kangutada. Peaasi, et sõrm ei murduks pooleks ega mureneks tükkideks nagu kuiv savi.

Pärast siestat vurab ta Villaverdesse. Ta pargib Aritzade valge palee taha vaiksele teele. Igal aastal, alati paar päeva pärast aastavahetust, tulevad Aritzadele mandrilt külalised ja mehe nooruke vennatütar Ainhoa mängib Gershwinit, alati kontserti F-duur.

Erhard on pool tundi varem kohal ja häälestab klaverit, samal ajal kui naised joovad terrassil šampanjat ning mehed vaatavad Steinwaysse sisse ja kommenteerivad. Nad ei pöördu Erhardi, vaid üksteise poole. André Aritza on ligi viiekümnene sõbralik mees, ebatavaliselt kangete prillidega. Aga sestsaadik, kui Erhard juhtumisi mainis, et ta ei tea arvutitest midagi ja tal pole nende vastu ka huvi, on André Aritza olnud jahe. See mees on ilmselt teeninud oma varanduse millegagi, mis on seotud arvutite ja laevade ja navigatsiooniga. Uusrikkad, keda sigineb üha rohkem. Veidrad selgroota mehed, kellel on trofeedeks nooremad naised, kes hoolitsevad maja ja laste eest.

Täna seisavad seal kolm niisugust kõõrdsilmset leiutajatüüpi, osutavad kasti sisemusse, kus haamrid üles-alla liiguvad, ja räägivad Erhardist, nimetades teda klaverihäälestajaks, samal ajal kui ta ise sealsamas kõrval seisab. Õemees räägib mingist mobiiltelefoni värgist, mis oskab klaverit häälestada. Ülinutikas, ülinutikas, lausub õemees, räägi, kui palju klaverihäälestaja sulle maksma läheb? André Aritza vastab: liiga palju selle väikese töö eest. Tõmba endale siis ometi see äpp, ütleb õemees, see maksab 79 senti. Mehed naeravad. See vaeseke jääb varsti töötuks, ütleb noorim leiutaja. Erhard on peadpidi kastis ja tegutseb häälestusvõtmega. Niisuguseid jutte kuuleb ta alatasa, ka taksot sõites.

Ta tunneb sõrme oma taskus. Tegelikult ei tunnegi, vaid ainult teab, et see on seal. See paneb talle pähe kummalisi mõtteid. See tekitab tahtmise keeled sellest neetud klaverist välja kiskuda. Tekitab tahtmise mängida etüüde, tagudes André Aritza pead vastu klahve. Aga ühtlasi tekitab ka tahtmise sellest hoiduda. Olla rahulik, mitte rikkuda oma võimalusi.

Reina Aritza püüab koguda seltskonna söögituppa, mis meenutab suletud liuguste taha peidetud sviiti. Kogu maja lõhnab ülekeedetud homaari järele. Erhard lõpetab kiirustamata oma töö, sellal kui seltskond paikneb ümber, seisab merelahele avaneva vaatega akende all ja joob šampanjat. Erhard läheb alla kööki, peseb oma mustad sõrmed puhtaks ning leiab tee eeskotta ja peauksest välja. Samal hetkel kui uks sulguma hakkab, tuleb talle meelde väikese puhvetkapi peal ümbrikus olev raha. See pannakse alati sinna. Sada eurot. Ta võib sellest vabalt loobuda. Ümbrikut sinna jättes saaks ta André Aritzale näidata, et ta ei tee oma tööd raha pärast. Et ta ei lepi nende kommentaaridega sandikopikate pärast. Aga see jätaks ainult mulje, nagu oleks ta raha võtmata unustanud. Ta ei öelnud midagi, kui nad temast halvasti rääkisid, ja kindlasti arvavad nad, et vaene udupäine klaverihäälestaja unustas oma raha maha, ja irvitavad tema üle veel rohkem.

Ei, kurat võtaks. Ta läheb uuesti üles, möödub söögitoast, kust on kuulda, kuidas Reina külalisi laua äärde juhatab ning mehi ja naisi istuma paigutab. Naine hüüab Andréd, kuid vastust ei tule. Erhard haarab puhvetkapilt ümbriku ja kiikab korraks läbi ukseprao elutuppa, kus vennatütar klaverile nõjatub ja aknast välja vaatab. André Aritza on talle natuke liiga lähedal, mehe suu on natuke liiga kõrgel tüdruku kõrva ääres. Mees seisab tüdruku kõrval ja vaatab teda, nagu ootaks reaktsiooni, aga tema käsi liigub mööda tüdruku reit üles ja surub end vastu pikka hõbedavärvi pluusi, mis tüdrukul pükste peal on. Tüdruk ei paista seda nautivat, kuid ei näi ka häbi tundvat ega üllatunud olevat. Ainus pehmendav asjaolu on see, et tüdruk ei ole päriselt tema vennatütar, vaid lihtsalt ühe hea sõbra tütar, kes on neile otsekui sugulane. Ja ta ei ole laps, vaid noor naine, hakkab vist seitseteist või kaheksateist saama. Ja Erhardile, kes ei tea seksist ega naiste võrgutamisest midagi, ei jäta André Aritza ligitikkumine ei seksikat ega võrgutavat muljet.

Selja tagant kuuleb Erhard Reina Aritzat mööda koridori lähenevat.

„Señor Jorgenson, aitäh tänase töö eest ja head uut aastat,” ütleb naine, kui näeb teda seismas, ümbrik käes.

Erhard pöördub kähku ja lükkab elutoa ukse lahti. André Aritza võtab ruttu käe vennatütre küljest ära, seisab tema kõrval jäigalt nagu kammerteener ja heidab Erhardile pahase pilgu. Vennatütre ilme on endiselt ükskõikne. Justkui oleks André Aritza ta šampanjat täis jootnud või öelnud talle midagi, mis on ta tähelepanu täielikult hõivanud. „Teie kaunis abikaasa otsib teid,” ütleb Erhard valjusti.

„Ahah, aitäh,” ütleb mees ja lülitab pahase pilgu välja.

„Homaar jahtub ära,” hõikab Reina Aritza elutuppa. „Võtke šampusepokaalid kaasa.”

„Head uut aastat teile ja teie noorele sugulasele,” ütleb Erhard André Aritzale, pöörab neile selja ning läheb uuesti alla. Niisuguseid asju näeb ta alatasa, aga mõtleb ikkagi, kas see oli tal ehk viimane kord siia majja tulla. André Aritza võib nüüd vabalt veelgi tõredamaks muutuda. Teisest küljest tellitakse klaverihäälestamist harva. Ta hoiab neid väheseid kliente, kes tal on. Seda otsust ei ole vaja teha kohe praegu. Neid inimesi näeb ta jälle alles aasta pärast.

Ta lülitab plafooni sisse ja loodab tänavalt mõne kliendi saada, enne kui koju sõidab.