Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 9

Algul arvab ta, et see on allakukkunud satelliit, siis aga näeb, et see on auto, kummuli läinud auto.

See on Montero-risu, must Montero nagu Bill Hajil.

Ongi Bill Haji oma.

See on kohast, kus nad teineteisest möödusid, nelja-viiesaja meetri kaugusel, aga kui palju aega on mööda läinud? Tund? Tal on ajataju kadunud. Võib-olla on joodud Rusty Nailid talle siiski pähe hakanud.

Ta lülitab mootori välja. Jätab tuled põlema, et ta autot näeks. Ta kuuleb mere ja oma mersu mootori aeglast hingamist. Tolm langeb maha.

Ta kavatseb raadio sisse lülitada ja dispetšerile teatada, sest see oleks vist kõige mõistlikum, kuid kuuleb mingeid kopsatusi, nagu üritaks keegi märku anda või lahti pääseda. Ta tuleb autost välja. Lausub valjusti Bill Haji nime. Hõikab teda nii, nagu nad oleksid tuttavad. Bill Haji. Nad ei tunne teineteist kuigi hästi. Bill Hajit teavad kõik. Värvikas, väljakannatamatu isiksus. Ei püsi kunagi paigal, on alati kuhugi minemas või kusagilt tulemas. Erhard on teda paar korda sõidutanud. Esimesel korral haiglasse. Ja seejärel tellimise peale: paar sõitu lennujaama ja koju Haji villasse, siit mõne kilomeetri kaugusele. Haji saabus Madridist, kaasas neli-viis kohvrit ja üks noor poiss, kes näis väsinud. Kohvrid olid mõlemal korral samad, aga poiss mitte. Kuulujutud ja Haji elustiil ei läinud Erhardile korda. Sellistesse asjadesse ei ole vaja sekkuda. Senikaua, kui poisid on üle kaheksateistkümne aasta vanad ja neil on vaba valik.

„Bill Haji,” ütleb ta veel korra.

Auto on igast küljest kokku litsutud. See on ilmselt tüki maad veerenud. Montero-risu. Tühipaljas Jaapani papp. Auto taga on pikk klaasikillurada. Sellest loeb ta välja, et auto on teed mööda edasi libisenud. Ta hüüab veel, minnes samal ajal ümber auto ja vaadates sisse avast, mille ees võis olla esiklaas, kuid tegelikult on see vist siiski külgaken. Ta kummardub ja vaatab sisse. Autos ei ole kedagi. Ei Billi ega ühtegi tema poissi. Erhard hingab kergendatult. Kuigi Bill Haji talle ei meeldi, kartis ta vaatepilti, et mees on istme ja rooli vahel sodiks litsutud nagu täissöönud puuk. Auto on tühi, selle uks, üks ustest, on lahti ja ripub ühe hinge küljes. Mees võib olla läinud abi otsima, või on õde, kes alati Bill Haji lähedal viibib, kui meest linna peal või La Marquesinas nähakse, ta ära viinud. Erhard kummardub ja katsub autot. See on ikka veel soe.

Hetkeks kaob pimedus ja auto, taevas avanevad rohelised toonid, helesinised ja lillad laigud, ja need on justkui sajad silmad, mis talle vastu vaatavad.