Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 18

Kella nelja paiku sõidab ta Oleana kalmistu juurde ja pargib teisele poole teed. Ta näeb, kuidas väike lilledega ehitud rongkäik mööda teed läheneb. See on rikastele perekondadele tüüpiline. Nemad tahavad oma surnutega võimalikult pika maa jalgsi käia, vaesed seeeest kulutavad suuri summasid kallistele surnuautodele. Perekond Haji tassib puusärgi kalmistu väravast sisse ja mööda jalgteed edasi. Puusärk ei paista olevat kerge. Võib-olla viskasid nad ikkagi kirstu põhja paar kivi. Kõige taga kõnnib Eleanor, tema kõrval pikk noor naine, juuksed silmadel, ja üks vanem naine, ilmselt tädi. Teisel pool tänavat näeb ta politseinikku, kellel on seljas ilus ülikond, kuid kes näeb veelgi väsinum välja kui viimati. Too noogutab Erhardile ja läheb rongkäigule järele.

„See on jumala karistus,” kuuleb Erhard paar korrust kõrgemal rõdu peal istuva naise sõnu. „See saar on sihukese lilla jaoks liiga väike.”