Читать книгу Eremiit - Thomas Rydahl - Страница 24

Vanasti sõitis Poissmees igal kolmapäeval bussiga. Tuinejesse jõudmine võttis tal suurema osa hommikupoolikust ja tagasisõit Santa Marisa hooldekodusse suurema osa õhtupoolikust. Paar korda läks ta liiga vara maha, mõnes väikeses külas, ja politsei pidi ta sealt ära tooma, kui ta hakkas mööda tänavat edasi-tagasi jooksma ja endale vastu pead taguma. Ta on üle kahe meetri pikk, võib-olla kaks viisteist, aga oma näo, kohmakate jäsemete ja riiete poolest sarnaneb seitsmeaastase poisiga. Tema silmad vilavad ringi, leidmata asu. Näib, nagu püüaks ta maailmast aru saada, lugedes seda nagu koodi või noote. Taksos meeldib talle laupa vastu akent toetada ja teeäärset maastikku jälgida. Jälgida seda katkematut joont.

Igal kolmapäeval kell 10.15, ka täna, seisab ta suure välisukse ees kõnniteel ja ootab, seljakotirihmad ümber õlgade pingule tõmmatud. Aaz ei ole neliteist aastat sõnagi lausunud. Ühel päeval jättis ta rääkimise lihtsalt järele. Ta oskab küll, aga ei räägi, on Mónica seletanud. Esimestel kolmapäevadel lootis Erhard, et ta ütleb midagi. Igal kolmapäeval veetsid nad üle kahe tunni koos – üks tund sinna ja teine tagasi. Erhard lootis, et nende vahel tekkinud läheduse mõjul läheb Poissmees lahti. Et ta usaldab Erhardit piisavalt. Sellest sai mäng, väljakutse, oli vaja poiss nii kaugele saada, et ta midagi ütleks. Tal läks korda teda naerma ajada, pead pöörama panna. Aga ikkagi jäi Erhard igal kolmapäeval kaotajaks. Lõpuks ajas see Erhardi nii närvi, et ta palus Mónical otsida mõni teine sohver. Ta ei kannatanud enam välja. Probleem oli aga selles, et ükski teine juht ei tahtnud Poissmeest sõidutada. Aaz pidi jälle hakkama bussiga sõitma.

Mónica pakkus Erhardile poole rohkem raha, et ta jätkaks. Ta ei pea sulle meeldima. Tee ainult selline nägu, nagu meeldiks, ütles ta. Erhard nõustus veel pool aastat proovima. Ta ei võtnud Mónicalt raha.

Ja siis juhtus midagi.

Erhard kuulis, et Aaz hakkas rääkima.

Nüüd ongi nad kohal. Erhard läheb koos Aaziga sisse. Mónica võtab poisi suure käe pihku. Nad istuvad veidi aega klaveri taga. See on üks asi, mis neid ühendab. Aaz armastab muusikat. Erhard vaatab neid kahte, kes kudrutavad omavahel nagu linnud. Iga kahe kuu tagant, aga mitte täna, häälestab ta klaverit. Täna vaatab ta niisama ringi.

See kodu ei ole armetu nagu tema oma, kuigi Mónica on temavanune ja üksik nagu temagi. Siin on värsked lilled ja akvaariumikalad ja diivani kõrval naisteajakirjad ja väike kummut madonnadega ja terve seinatäis raamitud pilte: mustvalgelt pildistatud väike balletiseelikuga tüdruk, sõjaväevormis mehed Calderon Hondo juures ja kaks noort naist ühe kontorihoone ees Vespa rolleri seljas. Pilte on oma paarkümmend. Kõik mustvalged, ilusad, nukrad. Möödunud elu. Tema pojast ei ole ainsatki pilti. Erhard vaatab ringi. Ei ole ka televiisori kohal riiulil ega madonnade kõrval kummutil. Nagu Erhardki, peidab Mónica oma elu kõige tähtsamat osa, et ei peaks edasi minema. Mónica on jahe ja peen, mitte peenutsev, aga kõik, mis tal on, on täiuslikult väljapeetud. Väike lusikas suhkrutoosis ja kardinatega kokkusobivad lilled.