Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 10

Levin jõi oma pokaali tühjaks ja mõlemad olid natuke aega vait.

„Ühte asja pean ma sulle veel ütlema. Kas sa Vronskit tunned?“ küsis Stepan Arkaditš Levinilt.

„Ei, ei tunne. Miks sa seda küsid?“

„Too teine pudel,“ pöördus Stepan Arkaditš tatarlase poole, kes klaase täitis ja just siis nende ümber keerles, kui teda kõige vähem vaja oli.

„Miks ma peaksin seda Vronskit tundma?“

„Sa pead sellepärast Vronskit tundma, et ta on üks sinu võistlejaid.“

„Mis mees see Vronski on?“ küsis Levin ja ta lapselikult vaimustatud nägu, mida Oblonski hiljaaegu oli imetlenud, muutus äkki kurjaks ja eemaletõukavaks.

„Ah Vronski – tema on krahv Kirill Ivanovitš Vronski poeg ja Peterburi kuldse nooruse kuulsamaid kujusid. Mina õppisin teda Tveris tundma, kui ma seal teenisin, ta tuli sinna nekruteid värbama. Kohutavalt rikas, ilus, tähtsate sidemetega, tiibadjutant ja ühtlasi väga armas, tore poiss. Ja veel rohkem kui lihtsalt tore poiss. Nagu ma siin olen aru saanud, on ta ka haritud ja väga tark. Ta on mees, kes jõuab kaugele.“

Levin tusatses ja vaikis.

„Ta ilmus varsti pärast sind siia, ja nagu ma aru saan, on ta Kittysse kõrvuni armunud, ja sa saad isegi aru, et ema…“

„Anna andeks, ma ei saa mitte millestki aru,“ ütles Levin süngelt nägu krimpsutades. Parajasti tuli tal vend Nikolai meelde ja ka see, kui alatu oli temast venda unustada.

„Kuule, oota nüüd,“ ütles Stepan Arkaditš muiates ja tema kätt puudutades. „Ma rääkisin sulle, mida mina tean, ja kordan, et niipalju kui võib aimata sellest õrnast ja hellast asjast, on šansid minu arvates sinu poolel.“

Levin nõjatus vastu toolikorju, ta nägu oli kahvatu.

„Aga ma soovitaksin sul seda asja hästi ruttu ajada,“ jätkas Oblonski tema klaasi täis valades.

„Ei, tänan, ma ei või enam juua,“ ütles Levin ja lükkas klaasi eemale. „Ma jään purju… Nõndaks, kuidas sina siis elad?“ küsis ta, mõeldes nähtavasti jutuainet muuta.

„Veel üks sõna: igal juhul soovitan ma sul ajada see asi kiiresti joonde. Täna ma küll ei soovita sellest rääkida,“ ütles Stepan Arkaditš. „Aga mine homme hommikul, nagu see klassikaliselt käib, ja tee ettepanek, ja jumal õnnistagu sind…“

„Sa oled ikka tahtnud minu juurde jahile tulla? Tule kevadel kurvitsaid laskma,“ ütles Levin.

Nüüd kahetses ta kogu südamest, et oli hakanud sellest Stepan Arkaditšile rääkima. Tema e r a k o r d s e t tundmust rüvetasid need jutud võistlemisest ühe Peterburi ohvitseriga, samuti Stepan Arkaditši oletused ja soovitused.

Stepan Arkaditš muigas. Ta teadis, mis Levini hinges sünnib.

„Küll ma tulen ka,“ ütles ta. „Jah, vennas, naine on telg, mille ümber kõik keerleb. Ka minu asjad on halvasti, väga halvasti. Ja just naiste pärast. Ütle mulle avameelselt,“ jätkas ta sigarit võttes ja teises käes klaasi hoides, „anna mulle nõu.“

„Mis asjas?“

„Kohe kuuled, mis asjas. Oletame, et sa oled abielus, sa armastad oma naist, aga oled võlutud teisest naisest…“

„Anna andeks, ma ei saa sellest lihtsalt aru… nagu ma ei saaks ka sellest aru, kui ma nüüd kõhutäie peale läheksin pagariärist mööda ja varastaksin rõngassaia.“

Stepan Arkaditši silmad särasid rohkem kui muidu.

„Miks mitte? Rõngassai lõhnab vahel nii hästi, et ei saa kuidagi vastu panna.

„Himmlisch ist, wenn ich bezwungen

Meine irdische Begier;

Aber doch wenn’s nicht gelungen,

Hatt’ ich auch recht hübsch Plaisir!“ ¹⁴

Seda öeldes muigas Stepan Arkaditš kelmikalt. Ja Levingi ei saanud tõsiseks jääda.

„Jah, aga ilma naljata,“ jätkas Oblonski. „Saad aru, see on armas, alandlik, armastav olend, vaene, üksik naine, kes on kõik ohverdanud. Nüüd, kus tegu on tehtud – katsu aru saada –, kuidas saab teda maha jätta? Ja kui me lähemegi lahku, et mitte perekonda lõhkuda, kas ei või siis talle tõesti kaasa tunda, teda aidata, tema saatust leevendada?“

„Vabanda väga. Sa tead, kõik naised jagunevad minu jaoks kahte liiki… või ei… õigemini: on naised ja on… Mina pole näinud „küll langenud, kuid armsaid olendeid“ ega saa ka nägema; niisugused, nagu see mukitud-lokitud prantslanna seal puhvetis, on mulle vastikud, ja kõik langenud on samasugused.“

„Aga Evangeeliumi patune naine?“

„Ah, jäta! Kristus poleks neid sõnu kunagi öelnud, kui ta oleks teadnud, et neid hakatakse kuritarvitama. Evangeeliumist muud ei mäletatagi kui ainult neid sõnu. Muuseas, ma ei räägi seda, mida ma mõtlen, vaid seda, mida ma tunnen. Mulle on langenud naised vastikud. Sina kardad ämblikke, mina neid kõlvatuid. Sina pole arvatavasti ämblikke uurinud ega tunne nende loomust; nii ka mina.“

„Jah, sul on kerge rääkida, sul käib see nii nagu selsamusel Dickensi härral, kes kõik rasked küsimused pahema käega üle parema õla viskas. Aga tõsiasja eitamine pole veel vastus. Mis teha, ütle mulle, mis teha? Naine vananeb, aga sina oled täis elu. Sa ei jõua ümbergi vaadata, kui juba tunned, et sa ei suuda oma naist armastada nagu naist, kui väga sa teda ka ei austaks. Seal satub sulle äkki teele armastus, ja sa oled kadunud, jäädavalt kadunud!“ kõneles Stepan Arkaditš nukra ahastusega.

Levin muigas.

„Jah, oledki kadunud,“ kordas Oblonski. „Mida siis teha?“

„Mitte varastada rõngassaiu!“

Stepan Arkaditš hakkas naerma.

„Oo, moralist! Saa ometi aru, on kaks naist: üks nõuab ainult oma õigust taga ja see õigus on sinu armastus, mida sa talle anda ei saa; teine aga ohverdab sulle kõik ja ei nõua midagi. Mida sa pead siis tegema? Kuidas talitama? See on hirmus draama.“

„Kui sa selles asjas minu avameelset arvamust kuulda tahad, siis ma ütlen sulle, et mina ei näe siin küll mingit draamat. Ja tead, mispärast? Armastus on minu meelest… mõlemad armastused, mida Platon oma „Pidusöögis“ defineerib, nagu sa mäletad, mõlemad armastused on inimesele katsekiviks¹⁵. Mõned inimesed tunnevad ainult ühte, teised teist armastust. Ja need, kes tunnevad ainult mitteplatoonilist armastust, räägivad ilmaaegu draamast. Selle armastuse puhul ei saa mingit draamat olla. „Tänan teid väga selle lõbu eest, head tervist!“ – ja ongi kogu draama. Platoonilise armastuse puhul ei saa draamat olla jälle sellepärast, et selles armastuses on kõik selge ja puhas, sest et…“

Samas tulid Levinile meelde tema patud ja sisemine heitlus, mida ta oli heidelnud. Ja ta lisas ootamatult:

„Aga võib-olla on sul ka õigus. Väga võimalik… Ega ma ei tea, tõesti ei tea.“

„Näed nüüd,“ ütles Stepan Arkaditš, „sa oled väga terviklik inimene. See on sinu tugevus ja sinu nõrkus. Sul on endal terviklik iseloom ja sa tahad, et kogu elu koosneks terviklikest nähtustest, aga see ei ole nii. Sa põlgad ühiskondlikku ametitegevust, sest sa tahad, et töö vastaks alati eesmärgile, aga see ei ole nii. Sa tahad, et inimese tegemistel oleks alati eesmärk, et armastus ja perekonnaelu oleksid üks ja sama. Aga see ei ole nii. Elu kogu mitmekesisus, kogu võlu ja ilu koosneb varjust ja valgusest.“

Levin ohkas ja ei vastanud midagi. Ta mõtles omi mõtteid ega kuulanudki Oblonskit.

Ja korraga tundsid mõlemad, et kuigi nad on sõbrad, et kuigi nad üheskoos lõunastasid ja veini jõid, mis oleks pidanud neid veelgi enam lähendama, mõtleb kumbki ainult endast ja ühel pole teisega midagi pistmist. Oblonski oli säärastel lõunasöökidel korduvalt kogenud seda äärmise eemaldumise tunnet lähenemise asemel ja teadis, mis sel puhul teha.

„Arve!“ hõikas ta ja läks kõrvaltuppa, kus ta kohtas sedamaid tuttavat adjutanti ja hakkas sellega vestlema ühest näitlejannast ning selle ülalpidajast. Ja vesteldes adjutandiga tundis Oblonski kohe kergendust ja vabanemist vestlusest Leviniga, mis nõudis talt alati liiga suurt vaimset ja hingelist pingutust. Kui tatarlane esitas arve, kakskümmend kuus rubla kopikatega ja lisaks veel jootraha, ei pannud Levin seda tähelegi, kuigi tema arveosa, neliteist rubla, oleks mõnel teisel korral talle kui maainimesele hirmu peale ajanud; ta maksis oma osa ning läks koju, et ümber riietuda ja Štšerbatskite juurde sõita, kus pidi otsustatama tema saatus.