Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 15

Vronski polnud iialgi elanud perekondlikku elu. Ta ema oli olnud nooruses hiilgav suurilmadaam, kellel oli abielus ja veel rohkem pärast selle lõppu mitu seltskonnale teadaolevat romaani. Oma isa ta peaaegu ei mäletanud ja kasvatuse oli ta saanud Paažikorpuses.

Lõpetanud paažikooli verinoore hiilgava ohvitserina, sattus ta kohe Peterburi rikaste sõjaväelaste eluringi. Kuigi ta vahetevahel ka Peterburi seltskonnaelust osa võttis, olid ta armusuhted seni olnud väljaspool seltskonda.

Pärast Peterburi pillavat ja toorest elu sai ta alles Moskvas esimest korda tunda lähema sõpruse võlu kõrgemasse seltskonda kuuluva armsa süütu tütarlapsega, kes on temasse armunud. Tal ei tulnud pähegi, et tema suhtlemises Kittyga võiks midagi halba olla. Ballidel tantsis ta peamiselt Kittyga, käis Kitty juures kodus. Ta rääkis Kittyle seda, mida seltskonnas harilikult räägitakse – igasugust tühja-tähja, kuid andis sellele tahtmatult Kitty silmis erilise tähenduse. Kuigi ta polnud ütelnud midagi niisugust, mida ta poleks võinud ütelda kõigi juuresolekul, tundis ta, et Kitty muutus üha enam temaga seotuks, ja mida rohkem ta seda tundis, seda rohkem see talle meeldis, ja tema endagi tunded Kitty vastu muutusid aina õrnemaks. Ta ei teadnud, et tema käitumisel Kittyga on oma kindel nimetus, et see on neidude ahvatlemine ilma naitumiskavatsuseta ja et see ahvatlemine on inetu komme, küllalt tavaline temasuguste hiilgavate noormeeste juures. Enda meelest oli ta esimesena avastanud selle lõbu ja ta tundis oma avastusest head meelt.

Kui ta oleks kuulnud, mida Kitty vanemad sel õhtul rääkisid, kui ta oleks end seadnud selle perekonna seisukohale ja saanud teada, et Kitty on õnnetu, kui ta temaga ei naitu, oleks ta väga imestanud ja poleks seda uskunud. Ta poleks suutnud uskuda, et see, mis valmistas talle ja eriti Kittyle nii suurt heameelt, võis olla halb. Ja seda oleks ta veel vähem suutnud uskuda, et ta on kohustatud naituma.

Abielluda polnud Vronskil vähimatki kavatsust. Vähe sellest, et ta ei armastanud perekonnaelu: poissmeeste ringkonnas, kuhu ta kuulus, omaksvõetud arvamise järgi nägi ta perekonnas ja eriti abielumehes midagi endale võõrast, vaenulikku ja ennekõike midagi naeruväärset. Aga kuigi ta ei teadnud, mida Kitty vanemad rääkisid, tundis ta sel õhtul Štšerbatskite juurest lahkudes, et see hingeline salaside, mis oli tema ja Kitty vahel, on muutunud tänase õhtuga nii tugevaks, et tuleb midagi ette võtta. Kuid mida võib ja mida on tarvis ette võtta, seda ta välja mõtelda ei osanud.

„See just ongi tore,“ mõtles ta tagasiteel Štšerbatskite juurest, kust ta viis alati kaasa meeldiva puhtuse ja värskuse tunde, mis tuli osalt ka sellest, et ta polnud õhtu läbi suitsetanud, ja nüüd ka veel uue heldimuse Kitty armastuse pärast, „see just ongi tore, et kumbki meist pole midagi ütelnud, kuid me mõistame teineteist nii hästi selles nähtamatus hääletooni ja pilkude kõnes, et täna ütles ta mulle selgemini kui kunagi varem, et ta armastab. Ja kui lihtsalt, kui armsalt, ja mis peaasi, kui usaldavalt! Ma tunnen end ise ka puhtama ja paremana. Ma tunnen, et mul on süda ja et minus on nii mõndagi head. See armas armunud pilk! Kui ta ütles: ja väga… Ja mis sellest siis on? Mitte midagi. Minul on hea ja temal ka.“ Ja ta hakkas mõtlema, kus võiks tänast õhtut lõpetada.

Ta kaalus mõttes kõiki kohti, kuhu võiks minna. „Klubi, bésigue’i-partii¹⁶ ja šampanja Ignatoviga? Ei, sinna ei lähe. „Château des Fleurs”, seal on Oblonski, kupleed, cancan? Ei, ma olen tüdinud. Sellepärast Štšerbatskid mulle meeldivadki, et ma muutun seal ise ka paremaks. Sõidan koju.“ Ta läks otse oma numbritubadesse Dussot’ hotellis, laskis õhtusöögi serveerida, ja niipea, kui ta siis riidest lahti sai ning pea padjale pani, jäi ta nagu tavaliselt sügavasti ja rahulikult magama.