Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 2

Lev Tolstoi
Anna Karenina

Algupärand:

Лев Николаевич Толстой

Анна Каренина, 1878

Tõlke esmatrükk:

Noor-Eesti, 1939

Tõlge on välja antud tõlkija pärija loal.

Tõlkija: Selma Holberg

Keeletoimetaja ja korrektor: Anu Rooseniit

Kujundaja: Mai Grepp

Projektijuht: Kristel Palk

Eestikeelse väljaande autoriõigus:

Postimehe Kirjastus OÜ, 2021

kirjastus.postimees.ee

Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9916-667-31-6

e-ISBN 9789916667323

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

Minu päralt on kättemaks ja mina tasun.

ESIMENE RAAMAT

ESIMENE JAGU

I

Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.

Oblonskite kodus oli kõik segamini. Naine sai teada, et mehel on olnud vahekord nende majas teeninud prantsuse guvernandiga, ja teatas mehele, et ta ei või temaga ühes majas elada. See seis kestis juba kolmandat päeva ja mõjus piinavalt nii mõlemale abikaasale kui ka kõigile pereliikmetele ja majalistele. Kõik pereliikmed ja majalised tundsid, et nende koos elamisel pole mõtet ja et igas sissesõiduhoovis juhuslikult kokku sattunud inimesed on omavahel rohkem seotud kui nemad, Oblonski pere liikmed ja majalised. Naine ei tulnud oma tubadest väljagi, mees oli kolmandat päeva kodunt ära. Lapsed uitasid majas omapäi ringi; inglanna läks peremamsliga tülli ja kirjutas sõbrannale kirja, paludes endale uut kohta otsida; kokk oli juba eile lahkunud, just lõuna ajaks; köögitüdruk ja kutsar palusid lõpparvet.

Kolmandal päeval pärast skandaali ärkas vürst Stepan Arkaditš Oblonski, Stiiva, nagu teda oma ringkonnas kutsuti, harilikul ajal ehk kell kaheksa hommikul, mitte küll naise magamistoas, vaid oma kabinetis, safianiga ülelöödud diivanil. Ta tüse, turgutatud keha käändus diivani vedrudel teisele küljele, nagu mõtleks ta veel tükk aega magada, käsi võttis kõvasti padja ümbert kinni ning surus selle vastu põske; samas kargas ta üles, tõusis istuma ja avas silmad.

„Ah jaa, mis seal oligi?“ hakkas ta oma unenägu meelde tuletama. „Jah, mis seal oli? Ah jaa! Alabin andis Darmstadtis lõunasöögi, ei, mitte Darmstadtis, see oli nagu Ameerikas. Ahah, unes oligi Darmstadt Ameerikas.

Jah, Alabin andis lõunasöögi klaaslaudadel, jah, lauad laulsid „Il mio tesoro“¹, ei, midagi veel ilusamat kui „Il mio tesoro“, ja siis olid seal väikesed karahvinid – ja need olid just nagu naised,“ mõlgutas ta.

Stepan Arkaditši silmad lõid rõõmsalt särama ja muheldes mõtiskles ta edasi. „Jaa, see oli ilus, väga ilus. Seal oli veel palju muudki toredat, aga katsu seda sõnadesse panna või ärkvel olles isegi mõttes väljendada.“ Ning märganud akna ja kalevist külgkardina vahelt sisse tungivat valguseviirgu, heitis ta rõõmsalt jalad üle diivaniserva, lükkas kobamisi jalga naise tikitud (läinudaastane sünnipäevakink) kuldse safiankandiga toatuhvlid ja sirutas käe püsti tõusmata, vanast, üheksa-aastasest harjumusest sinna, kus rippus magamistoas ta öökuub. Ja nüüd tuli tal korraga meelde, kuidas ja miks ta kabinetis magab, aga mitte naise magamistoas; muhelus kadus ta näolt, otsmik läks kipra.

„Oi, oi, oi! Ooh!…“ ägas ta, meenutades, mis oli juhtunud. Ja tema kujutlusse kerkisid veel kord kõik abielutüli üksikasjad, tema seisukorra lahendamatus ja kõige piinavamalt ta enese süü.

„Jah, ta ei anna andeks ega võigi anda! Ja kõige koledam on see, et kõik on minu süü, minu süü pärast, kuigi ma pole süüdi. Seep see traagika ongi,“ mõtles ta. „Oi, oi, oi!“ kordas ta ahastades, kui talle tulid meelde selle tüli kõige rängemad hetked.

Talumatum kui kõik muu oli esimene silmapilk, kui ta heas ja lõbusas tujus teatrist koju tulles, käes naisele mõeldud hiigelsuur pirn, ei näinud naist võõrastetoas; oma imestuseks ei näinud teda ka kabinetis ja leidis ta viimaks magamistoast, käes see õnnetu, kõike paljastav kiri.

Dolly, muidu aina hoolitsev-askeldav ja piiratud naine, nagu ta mehe silmis oli, istus liikumatult, kiri käes, ning vaatas mehele kohkumust, viha ja meeleheidet väljendaval ilmel otsa.

„Mis see on? See?“ küsis ta kirja näidates.

Ja selle meenudes ei piinanud Stepan Arkaditšit, nagu see pahatihti on, mitte niivõrd sündmus ise kui see, mismoodi ta naise sõnadele reageeris.

Temaga juhtus siis see, mis juhtub inimestega, kui neid ootamatult tabatakse mõnelt ütlemata häbiväärselt teolt. Ta ei osanud oma ilmet kohandada olukorraga, millesse ta oma süü ilmsiks tulekul oli sattunud. Selle asemel, et haavuda, naise ees asja salata, ennast õigustada, andeks paluda, kas või ükskõikseks jääda – kõik oleks olnud parem kui see, mis ta tegi! –, libises täitsa tahtmatult („peaaju refleksid,“ mõtles Stepan Arkaditš, kes armastas füsioloogiat), libises täitsa tahtmatult üle ta näo äkki tavaline heasüdamlik ja seetõttu lollakas naeratus.

Seda lollakat naeratust ei suutnud ta endale andeks anda. Dolly võpatas seda naeratust nähes otsekui füüsilisest valust, paiskas loomuomase ägedusega mehele raske sõnavalingu näkku ja jooksis toast välja. Sestpeale ei tahtnud naine enam oma meest näha.

„Kõik on selle lollaka naeratuse süü,“ mõtles Stepan Arkaditš.

„Aga mida nüüd teha, mida teha?“ küsis ta endalt ahastuses, leidmata vastust.

II

Stepan Arkaditš oli iseenda suhtes aus. Ta ei saanud end petta ega endale kinnitada, et kahetseb oma tegu. Ta ei saanud praegu kahetseda, nagu ta oli kahetsenud nii umbes kuue aasta eest, kui esimest korda abikaasale truudust murdis. Ta ei saanud kahetseda, et tema, kolmekümne nelja aastane ilus ja kergesti armuv mees, ei olnud armunud oma naisesse, viie elusa ja kahe surnud lapse emasse, kes oli ainult aasta temast noorem. Ta kahetses ainult seda, et ta ei mõistnud asja naise eest paremini varjata. Kuid ta tundis olukorra täit raskust ning tal oli kahju naisest, lastest ja iseendast. Võib-olla oleks ta osanudki oma patte paremini abikaasa eest varjata, kui oleks aimanud, et see teade naisele niimoodi mõjub. Ta ei olnud selle küsimuse üle kunagi õieti aru pidanud, aga tal oli ähmane ettekujutus, et naine aimab ammu, et mees pole talle truu, ja vaatab sellele läbi sõrmede. Ta leidis koguni, et Dolly – vananev, närtsinud, juba näotuks muutunud ja kõigiti silmapaistmatu, tavaline naine, üksnes hea perekonnaema – peab juba õiglustundest olukorraga leppima. Kuid asi ei olnud nii.

„Oh, kui hirmus! Oi, oi, oi, kui hirmus!“ kordas Stepan Arkaditš endamisi ja ei osanud mingit lahendust leida. „Kui hästi kõik siiani oli, kui hästi me elasime! Dolly oli rahul, õnnelik koos oma lastega; mina ei seganud teda mingil moel, lasksin tal mässata laste ja majapidamisega nii, nagu ta ise tahtis. See on küll tõesti paha, et t e m a meil guvernandiks oli. See on paha. Oma guvernandiga kurameerida on kuidagi maitsetu, banaalne. Jah, aga milline guvernant! (Talle tulid elavalt meelde mademoiselle Rolandi mustad kelmikad silmad ja naeratus.) Ja sel ajal, kui ta meie majas oli, ei lubanud ma ju endale midagi. Kõige halvem on veel see, et ta on nüüd… Pidi see ka juhtuma, nagu kiuste! Oi, oi, oi! Oii-oii! Aga mis teha, mis nüüd teha?“

Vastust ei olnud, peale selle üldise vastuse, mis on elul anda kõigile keerukatele ja lahendamatutele küsimustele. See vastus kõlab: peab elama päevatoimetustesse sisse, niisiis unustama. Unes ei saa enam unustust leida, igatahes öö tulekuni ei saa pöörduda selle muusika juurde, mida laulsid karahvininaisukesed; järelikult tuleb unustust otsida eluunes.

„No eks seda näe,“ ütles Stepan Arkaditš endamisi, tõusis üles, pani helesinise siidvoodriga halli öökuue selga, sidus vööotsad sõlme, ja tõmmates mahuka rinnakorvi õhku täis, läks tavalisel hoogsal sammul, jalapöiad väljapoole, mis tüseda kere nii kergeks tegi, akna juurde, tõmbas rullkardina üles ning helistas valjusti kella. Kella peale astus kohe sisse kammerteener Matvei, vana sõber, tuues riided, saapad ja telegrammi. Kohe Matvei järel tuli ka juuksur habemeajamisgarnituuriga.

„Kas ametipabereid on?“ küsis Stepan Arkaditš telegrammi võttes ja istus peegli ette.

„Söögilaual,“ vastas Matvei, heitis härrale osavõtlikult küsiva pilgu, ootas pisut ja lisas kavala muigega: „Voorimeeste pidaja saatis käskjala.“

Stepan Arkaditš ei vastanud midagi ja vaatas ainult peeglis Matveile otsa; sellest peeglis tabatud pilgust oli näha, kuidas nad teineteist vastastikku mõistsid. Stepan Arkaditši pilk justnagu küsis: „Miks sa seda räägid, kas sa siis ei tea?“

Matvei pistis käed kuuetaskutesse, seadis jalad kergelt harki ja silmitses vaikides heatahtlikult, vaevu märgatava muigega oma härrat.

„Ma käskisin pühapäeval tulla, ja et ta enne seda ilmaaegu teid ega ennast ei tüütaks,“ ütles ta nähtavasti juba varem valmismõeldud lause.

Stepan Arkaditš taipas, et Matvei püüab natuke tögada ja endale tähelepanu tõmmata. Rebinud telegrammi lahti, luges ta selle läbi, parandades mehaaniliselt moonutatud sõnu nagu ikka, ja ta nägu lõi särama.

„Matvei, mu õde Anna Arkadjevna tuleb homme,“ ütles ta, peatades korraks habemeajaja läikiva, lihava käe, mis parajasti põskhabeme pikkade karvade vahele roosatavat teed rajas.

„Jumal tänatud,“ ütles Matvei, näidates selle vastusega, et ta mõistab samuti nagu tema härra selle tuleku tähtsust, seda, et Anna Arkadjevna, Stepan Arkaditši armastatud õde, võib aidata vennal oma abikaasaga ära leppida.

„Kas üksi või abikaasaga?“ küsis Matvei.

Stepan Arkaditš ei saanud vastata, kuna habemeajaja oli parajasti ametis ta ülahuulega, ja tõstis ainult ühe sõrme. Matvei noogutas peeglisse.

„Üksi. Teeb siis üleval korda või?“

„Teata Darja Aleksandrovnale, küll tema ütleb.“

„Darja Aleksandrovnale?“ kordas Matvei nagu kõheldes.

„Jah, mine teata. Võta telegramm kaasa, ja tule siis ütlema, mis sai.“

„Kuulate maad,“ taipas Matvei, aga vastas ainult: „Kuulen.“

Stepan Arkaditš oli juba pestud-kammitud ja valmis riidesse panema, kui Matvei oma kriuksuvate saabastega aeglasel sammul mööda pehmet vaipa tagasi tuli, telegramm käes. Habemeajaja oli juba läinud.

„Darja Aleksandrovna käskis edasi öelda, et ta sõidab ära. Tehku, nagu talle, see tähendab teile meeldib,“ ütles ta ainult silmadega naerdes ja jäi, käed taskus ning pea viltu, härrale otsa vahtima.

Stepan Arkaditš vaikis. Siis ilmus ta ilusale näole südamlik ja pisut hale naeratus.

„Näed, Matvei?“ ütles ta pead vangutades.

„Pole viga, härra, küll õgveneb,“ ütles Matvei.

„Kas õgveneb?“

„No ikka.“

„Arvad sa? Kes seal on?“ küsis Stepan Arkaditš, kuuldes ukse taga kleidi kahinat.

„See olen mina,“ ütles kindel ja meeldiv naisehääl ning ukse vahelt vaatas sisse lapsehoidja Matrjona Filimonovna karmide joontega rõugearmiline nägu.

„Nii, mis kuulukse, Matrjoša?“ küsis Stepan Arkaditš, astudes talle ukselävele vastu.

Hoolimata sellest, et Stepan Arkaditš oli oma naise ees läbi ja lõhki süüdi ja et ta ka ise seda tundis, hoidsid majas peaaegu kõik – isegi lapsehoidja, Darja Aleksandrovnale kõige lähedasem majaline – ometi mehe poole.

„Mis on?“ küsis Stepan Arkaditš kaeblikult.

„Minge, armuline härra ja kahetsege veel kord oma süüd! Ehk jumal aitab. Proua kannatab väga, hale kohe vaadata, ja majas on ka kõik pillapalla. Peab ikka laste peale mõtlema, härra. Minge kahjatsege, härra! Mis parata! Kes tahab liugu lasta…“

„Ta ei võta jutule…“

„Aga teie tehke, mis teie võimuses! Jumal on armuline, paluge jumalat, härra, paluge jumalat!“

„Hea küll, mine,“ ütles Stepan Arkaditš äkki punastades. „Nõndaks, paneme siis riidesse,“ pöördus ta Matvei poole ja võttis otsustavalt öökuue seljast.

Matvei hoidis juba särgikaelust rangidena avali, puhudes sellelt mingit nähtamatut kübet, ja tõmbas nüüd särgi ilmse mõnuga isanda turgutatud ihu peale.