Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 13

Kuid just siis tuli vürstinna. Ta näol peegeldus hirm, kui ta nägi neid kahekesi omaette ja nende kohmetunud nägusid. Levin tegi talle kummarduse ja ei öelnud midagi. Kitty vaikis, silmad maas. „Jumalale tänu, ta on korvi andnud,“ mõtles ema ja ta näol hakkas särama harilik naeratus, millega ta neljapäeviti oma külalisi vastu võttis. Ta istus ning hakkas Levinilt pärima tema maaelu kohta. Ka Levin võttis uuesti istet, jäädes ootama teiste külaliste saabumist, et siis tähelepandamatult lahkuda.

Viie minuti pärast tuligi Kitty sõbratar krahvinna Nordston, kes oli eelmisel talvel abiellunud.

See oli kuivetu, kollase jume, mustade läikivate silmadega haiglane ja närviline naine. Ta armastas Kittyt, ja nagu ikka abielunaiste armastus noorte neidude vastu, nii avaldus temagi armastus Kitty vastu soovis teda oma õnneideaalile vastavalt mehele panna, mistõttu ta tahtis, et Kitty abielluks Vronskiga. Levin, keda ta talve algul sageli Kitty kodus kohtas, oli talle kogu aeg ebasümpaatne olnud. Nende kohtumisel oli tema pidevaks lõbuks Levini kulul nalja heita.

„Mulle meeldib, kuidas ta oma majesteetlikust kõrgusest minu peale vaatab: ta kas katkestab oma targa jutu, sest ma olen rumal, või laskub minu tasemele. Oi, kuidas see mulle meeldib: l a s k u b minu tasemele! Mul on väga hea meel, et ta mind ei salli,“ rääkis ta Levini kohta.

Tal oli õigus, sest Levin ei sallinud teda tõepoolest ja põlastas temas just seda, mille üle see naine ise uhke oli ja mida ta oma väärtuseks pidas – tema närvilisust, tema rafineeritud ükskõiksust ning põlgust kõige labase ja argipäevase vastu.

Nordstoni ja Levini vahel kujunes seltskonnas küllalt tihti esinev vahekord, kus kaks inimest, kellel on pealtnäha sõbralikud suhted, põlgavad teineteist sel määral, et ei saa teineteist üldse tõsiselt võtta ega isegi mitte välja vihastada.

Krahvinna Nordston asus kohe Levini kallale.

„Oo! Konstantin Dmitritš! Te olete jälle tulnud meie kõlvatusse Paabelisse,“ ütles ta, ulatades Levinile oma õblukese kollase käe ja korrates Levini talve algul öeldud sõnu, et Moskva on Paabel. „Mis siis on, kas on Paabel paranenud või olete teie raisku läinud?“ lisas ta muigega, vaadates Kitty poole.

„Ma olen väga meelitatud, krahvinna, et te nii hästi mu sõnu mäletate,“ vastas Levin, kes oli jõudnud ennast juba koguda ja harjumuse kohaselt krahvinna vastu naljatlev-terava tooni tarvitusele võtnud. „Nähtavasti on nad teile sügavat mõju avaldanud.“

„Jaa, muidugi! Ma kirjutan kõik üles. Kuule, Kitty, kas sa käisid täna ka uisutamas?…“

Ja ta hakkas Kittyga rääkima. Kuigi Levinil polnud nüüd sünnis lahkuda, oleks tal siiski olnud kergem sündsusetult käituda kui jääda kogu õhtuks siia ja näha Kittyt, kes õige harva tema poole vaatas ja tema pilku vältis. Ta tahtis tõusta, kuid vürstinna, kes oli ta vaikimist märganud, hakkas temaga rääkima:

„Kas jääte kauaks Moskvasse? Te olete ju kuuldavasti semstvos ametis ja ei saa kauaks jääda.“

„Ei, vürstinna, ma ei ole enam semstvos,“ vastas Levin. „Siia sõitsin ma mõneks päevaks.“

„Mis tal täna viga on,“ mõtles krahvinna Nordston, Levini kinnist ja tõsist nägu silmitsedes. „Ta ei kukugi kohe targutama. Aga küll ma ta üles keeran. Mulle meeldiks kangesti teda Kitty ees narriks teha, ja ma teen seda.“

„Konstantin Dmitritš,“ ütles ta Levinile, „seletage mulle, palun, mis see tähendab – teie peaksite seda teadma: meie Kaluuga mõisas jõid talumehed ja -naised kõik maha, mis neil oli, ja nüüd ei maksa nad meile mingit renti. Mis see tähendab? Teie muidu ikka kiidate neid talupoegi.“

Samal ajal tuli tuppa veel üks daam ja Levin tõusis püsti.

„Vabandage krahvinna, ma ei tea sellest tõesti midagi ega oska teile midagi öelda,“ ütles ta ja silmitses daami järel sisseastuvat sõjaväelast.

„See peab olema Vronski,“ mõtles Levin ja vaatas Kitty poole, et oma arvamisele kinnitust saada. Kitty oli juba jõudnud Vronskile pilgu heita ja vaatas nüüd korraks Levini poole. Ja sellest ainsast, tahtmatult särama löönud pilgust mõistis Levin, et Kitty armastab seda meest, mõistis seda nii selgesti, nagu oleks Kitty talle seda suusõnal ütelnud. Ainult mis inimene on see mees?

Nüüd – oli see hea või halb – ei võinud Levin ära minna; ta pidi teada saama, mis mees see on, keda Kitty armastab.

On inimesi, kes on oma mingil alal õnnelikku võistlejat kohates kohe valmis silmi sulgema kõigele heale, mis temas on, ja nägema temas ainult halba; on ka inimesi, kes vastupidi ihkavad oma õnnelikus võistlejas leida ennekõike neid omadusi, millega ta on neid võitnud, ja otsivad valust tuikava südamega temas ainult head. Levin kuulus niisuguste inimeste hulka. Ainult et tal polnud kuigi raske leida Vronskis head ja meeldivat. See paistis kohe silma. Vronski oli keskmist kasvu, tugeva kehaehituse, tumedate juuste, ilusa südamliku näo ning äärmiselt rahuliku ja kindla ilmega mees. Ta näos ja kogu ta välimuses, alates lühikeseks lõigatud mustadest juustest ja värskelt raseeritud lõuast ning lõpetades uhiuue õlaka mundriga, oli kõik lihtne ja ühtlasi peen. Lasknud kõigepealt daami uksest sisse, astus Vronski enne vürstinna ja siis Kitty juurde.

Kui ta Kitty juurde tuli, hakkasid ta ilusad silmad ütlemata õrnalt särama, vaevu märgatava õnneliku ja vaikselt võiduka naeratusega (nii tundus Levinile) kummardas ta aupaklikult ja tagasihoidlikult Kitty ees ning sirutas talle oma väikese, kuid laia käe.

Kui ta oli kõiki tervitanud ja mõne sõna lausunud, võttis ta istet, vaatamata kordagi teda pidevalt silmitseva Levini poole.

„Lubage tutvustada,“ ütles vürstinna, osutades Levinile: „Konstantin Dmitritš Levin. Krahv Aleksei Kirillovitš Vronski.“

Vronski tõusis püsti ja vaatas Levini kätt surudes talle sõbralikult otsa.

„Kui ma ei eksi, pidin ma tänavu talvel kord teiega lõunastama,“ ütles ta lihtsa ja avameelse naeratusega, „aga teie sõitsite ootamatult maale.“

„Konstantin Dmitritš vihkab ja põlgab linna ning meid, linlasi,“ ütles krahvinna Nordston.

„Nähtavasti avaldavad mu sõnad teile sügavat mõju, kui te neid ikka veel mäletate,“ ütles Levin ja punastas, kuna tal tuli meelde, et ta oli seda kord juba ütelnud.

Vronski heitis pilgu Levinile ja krahvinna Nordstonile ning muigas.

„Kas elate pidevalt maal?“ küsis ta. „Ma mõtlen, et talvel on igav?“

„Kui tegevust on, siis ei ole igav, ka üksi olles pole igav,“ vastas Levin järsult.

„Ma armastan maaelu,“ ütles Vronski, märgates, kuid tehes mitte märkama Levini tooni.

„Aga mina usun, krahv, et teie poleks valmis pidevalt maal elama,“ ütles krahvinna Nordston.

„Ma ei tea, pole seal pikemat aega elanud. Aga ma olen tundnud imelikku tunnet,“ ütles Vronski. „Ma ei ole kusagil igatsenud nii väga maaelu, vene viiskude ja talupoegadega külaelu nagu siis, kui ma veetsin emaga ühe talve Nizzas. Nizza on ju iseenesest igav koht, nagu te teate. Ka Napoli ja Sorrento on meeldivad ainult lühemat aega. Ja just seal tuleb eriti elavalt meelde Venemaa, just vene küla. Nad on nagu…“

Ta rääkis pöördudes kord Kitty, kord Levini poole ning lastes oma rahulikul ja sõbralikul pilgul ühelt teisele libiseda, – rääkis nähtavasti seda, mis talle pähe tuli.

Kui ta märkas, et krahvinna Nordston tahab midagi ütelda, jättis ta lause pooleli ja hakkas tähelepanelikult teda kuulama.

Vestlus ei soikunud silmapilgukski, nii et vanal vürstinnal, kellel oli kohase teema puudumise korral alati varuks kaks raskesuurtükki – klassikaline ja reaalharidus ning üldine sõjaväekohustus –, polnud vajadust nendega välja tulla ja krahvinna Nordston ei leidnud parajat juhust Levinit õrritada.

Levin oleks tahtnud, kuid ei saanud üldisest jutuajamisest osa võtta; korrates enesele alatasa, et „nüüd lähen ära“, ei läinud ta ometi, nagu ootaks ta midagi.

Jutt põikas pöörlevatele laudadele ja vaimudele, ning krahvinna Nordston, kes uskus spiritismi, hakkas rääkima imedest, mida ta oli näinud.

„Ah, krahvinna, viige, viige mind, jumala pärast, tingimata nende juurde! Ma pole iial midagi üleloomulikku näinud, kuigi ma seda igalt poolt otsin,“ ütles Vronski naeratades.

„Hea küll, tuleval laupäeval,“ vastas krahvinna Nordston. „Aga teie, Konstantin Dmitritš, kas teie usute?“ küsis ta Levinilt.

„Miks te seda küsite? Te ju teate, mida ma vastan.“

„Aga ma tahan teie arvamust kuulda.“

„Minu arvamus on lihtsalt see,“ vastas Levin, „et need pöörlevad lauakesed tõendavad meile, et niinimetatud haritud seltskond ei ole kõrgemal tasemel kui talupojad. Nemad usuvad kurja silma, nõidust ja ärakaetamist, meie aga…“

„Noo, kas teie siis ei usu?“

„Ma ei saa uskuda, krahvinna.“

„Aga kui ma ise olen näinud?“

„Külanaised räägivad ka, et nad on oma silmaga kodukäijaid näinud.“

„Te arvate siis, et ma ei räägi tõtt?“ Ja krahvinna hakkas rõõmutult naerma.

„Ei, Maša, Konstantin Dmitritš ütleb ainult, et tema ei suuda uskuda,“ ütles Kitty ning punastas Levini pärast, ja Levin märkas seda ja tahtis sellest veel rohkem ägestudes vastata, kuid kohe asus Vronski oma rõõmsa ja avameelse naeratusega vestlust edasi aitama, kuna see ähvardas halva pöörde võtta.

„Kas teie ei pea siis seda üldse võimalikuks?“ küsis ta. „Kuidas me elektri olemasolu võimalikuks peame, mida me ometi ei tunne; miks ei või siis olla mõni uus, meile veel tundmatu jõud, mis…“

„Kui elekter avastati,“ ütles Levin kiiresti vahele, „siis avastati paljas nähtus, kusjuures oli teadmata, millest ta tuleb ja mida ta võib teha; ning möödus sajandeid, enne kui mõeldi tema rakendamisele. Spiritistid seevastu alustasid sellest, et lauakesed neile kirjutavad ja vaimud neile ilmuvad, ja hakkasid alles pärast rääkima, et see on tundmatu jõud.“

Vronski kuulas Levinit tähelepanelikult, nagu ta ikka kuulas, nähtavasti tema sõnade vastu huvi tundes.

„Jah, aga spiritistid ütlevad: praegu me ei tea, mis jõud see on, kuid jõud on olemas ja avaldub nii- ja niisugustel tingimustel. Las siis teadlased avastavad, milles see jõud seisab. Jah, ma ei mõista, miks ei võiks see olla uus jõud, kui see…“

„Sellepärast,“ ütles Levin jälle vahele, „et elektri puhul ilmneb iga kord, kui te hõõrute merevaiku villase riide vastu, teatav kindel nähtus, aga siin ei ilmne iga kord, järelikult see ei ole loodusnähtus.“

Tundes vististi, et jutt võtab salongivestluseks liiga tõsise ilme, ei vaielnud Vronski enam vastu, vaid naeratas rõõmsalt ja pöördus jutuainet muuta püüdes daamide poole.

„Proovime kohe järele, krahvinna,“ alustas ta; kuid Levin tahtis siiski ära öelda, mida ta mõtleb.

„Mina arvan,“ jätkas ta, „et see spiritistide katse seletada oma imesid mingi uue jõu varal on täiesti nurja läinud katse. Nad räägivad ju selge sõnaga vaimsest jõust, aga võtavad selle kallal ette materiaalseid eksperimente.“

Kõik ootasid, kunas ta lõpetab, ja ta tundis seda.

„Aga mina arvan, et teist võiks saada suurepärane meedium,“ ütles krahvinna Nordston, „teis on midagi eksalteeritut.“

Levin avas suu, tahtis midagi ütelda, kuid punastas ja jättis ütlemata.

„Palun, vürstitar, katsetame kohe mõne lauakesega,“ ütles Vronski. „Te lubate, vürstinna?“

Ja Vronski tõusis püsti, et lauakest valida.

Kitty tõusis ka laua tagant ja kohtas Levinist mööda minnes tema pilku. Tal oli Levinist lõpmata kahju, seda enam, et ta tundis Levinile kaasa õnnetuse pärast, mille põhjuseks oli ta ise. „Kui mulle üldse saab andeks anda, siis andke andeks,“ ütles ta pilk, „ma olen nii õnnelik.“

„Ma vihkan kõiki, nii teid kui iseennast,“ vastas Levini pilk, ja ta tahtis oma kübarat võtta. Kuid saatus ei lasknud tal veelgi minna. Just siis, kui kõik tahtsid asuda lauakese ümber, Levin aga lahkuda, tuli vana vürst sisse, tervitas daame ja pöördus Levini poole.

„Oo!“ alustas ta rõõmsalt. „Mis ajast? Ja mina ei teadnudki, et sa siin oled. Tõesti suur rõõm teid näha.“

Vana vürst ütles Levinile vahel „sina“, vahel „teie“. Ta kaisutas Levinit ja ei pannud temaga rääkides tähelegi Vronskit, kes oli püsti tõusnud ja ootas rahulikult, kunas vürst tema poole pöördub.

Kitty tundis, kui raske oli isa suur lahkus Levinile pärast seda, mis oli juhtunud. Ta nägi ka, kui külmalt ta isa viimaks Vronski tervitusele vastas ja kuidas Vronski teda sõbraliku nõutusega vaatas, püüdes taibata, aga ei taibanud, miks küll tema vastu nii ebasõbralik oldi; ja Kitty punastas.

„Vürst, loovutage Konstantin Dmitritš meile,“ ütles krahvinna Nordston. „Me tahame katset teha.“

„Mis katset? Laudu keerutada? Noh, vabandage mind, mu daamid ja härrad, aga minu meelest on sõrmusemäng lõbusam,“ ütles vana vürst Vronskile otsa vaadates ja ära aimates, et tema oli selle algataja. „Sõrmusemängul on vähemalt mingi mõte.“

Vronski vaatas oma kindlal pilgul imestunult vürstile otsa, naeratas põgusalt ja hakkas siis krahvinna Nordstoniga järgmisel nädalal peetavast suurest ballist rääkima.

„Ma loodan, et teie ka tulete?“ küsis ta Kittylt.

Niipea kui vana vürst oli mujale pöördunud, lahkus Levin märkamatult, ja viimane mulje, mille ta sellest õhtust kaasa viis, oli Kitty naeratav, õnnelik nägu, kui ta Vronskile balli asjus vastas.