Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 5

Tänu lahtisele peale jõudis Stepan Arkaditš koolis edasi, aga kuna ta oli laisk ja vallatu, siis lõpetas ta viimaste hulgas; kuid hoolimata laiast elust, madalavõitu aukraadist ja mitte küllalt auväärsest east, oli tal soliidne ja hea palgaga ülemakoht ühes Moskva ametiasutuses. Selle koha oli ta saanud oma õemehe Aleksei Aleksandrovitš Karenini abiga, kes oli tähtsamaid mehi selles ministeeriumis, mille alla see asutus kuulus; aga kui Karenin poleks oma naisevenda sellele kohale määranud, siis oleks Stiiva Oblonski saja teise isiku – onude ja tädide, nõbude, lähedaste ja kaugete sugulaste abiga saanud ikka selle või teise samaväärse koha, umbes kuus tuhat palka, mida ta vajas, sest hoolimata naise küllaltki suurest varandusest, olid ta rahaasjad halvad.

Pool Moskvat ja Peterburit oli täis Stepan Arkaditši sugulasi ja sõpru. Ta oli sündinud nende inimeste seas, kes olid ja said selle maailma vägevateks. Kolmandik neist, raugaeas riigimehed, olid tema isa sõbrad, kes tundsid teda juba sülelapsest saati; teise kolmandikuga oli ta ise sinasõber ja kolmandaga hea tuttav; järelikult olid kõik maiste hüvede – ametikohtade, rentimisõiguste, kontsessioonide ja muu säärase – jagajad tema sõbrad ja ei võinud omainimesest mööda minna; Oblonskil polnud vajagi tulusa koha saamiseks eriti vaeva näha; polnud muud tarvis kui mitte keelduda, mitte kadestada, mitte tülitseda, mitte haavuda, mida ta oma loomupärase headuse tõttu ka kunagi ei teinud. Tema meelest oleks olnud naeruväärne, kui talle oleks öeldud, et ta ei saa niisuguse palgaga kohta, nagu tal vaja läheb, seda enam, et ta ei nõudnud ju midagi erakordset; ta tahtis ainult seda, mida teised temaealised said, ja seda laadi ametikohustusi täita võis ta niisama hästi nagu iga teinegi.

Stepan Arkaditš meeldis kõigile, kes teda tundsid – mitte ainult hea, lõbusa iseloomu ja vaieldamatu aususe pärast, vaid temas, ta ilusas, meeldivas välimuses, säravates silmades, mustades kulmudes ja juustes, näo jumekuses ja värskuses oli midagi, mis avaldas inimestele, kes temaga kokku puutusid, füüsiliselt head ja tujutõstvat mõju. „Ohoo! Stiiva! Oblonski! Tema ka siin!“ öeldi peaaegu alati rõõmsa naeratusega, kui teda kohati. Ja kuigi teinekord pärast jutuajamist selgus, et midagi eriti rõõmustavat polnudki juhtunud, rõõmustati temaga teisel-kolmandal päeval kokku saades täpselt niisamuti.

Teenides kolmandat aastat ühe Moskva ametiasutuse juhataja kohal, oli Stepan Arkaditš peale armastuse võitnud ka alluvate, kaasametnike, ülemuste ja kõigi temaga asju ajavate inimeste lugupidamise. Peamised omadused, mis tõid talle selle üldise lugupidamise ametialal, olid esiteks tema harukordne heatahtlikkus inimeste suhtes, mis põhines omaenda puuduste tundmisel; teiseks tema täielik liberaalsus – mitte see, mida ta ajalehtedest ammutas, vaid see, mis oli tal veres ja mille tõttu ta kohtles kõiki inimesi, vaatamata nende seisusele või tiitlile, täiesti võrdselt ja ühesuguselt; ja kolmandaks kõige tähtsam – täielik ükskõiksus asjade vastu, millega ta tegeles, mistõttu ta ei läinud kunagi hasarti ega teinud vigu.

Kohale jõudnud, läks Stepan Arkaditš, portfell käes, aupakliku uksehoidja saatel oma väiksesse kabinetti, pani mundrikuue selga ja astus istungisaali. Kirjutajad ja ametnikud tõusid kõik püsti ning kummardasid rõõmsalt ja aupaklikult. Stepan Arkaditš läks nagu ikka kiiresti oma kohale, andis kolleegiumi liikmetele kätt ja võttis istet. Ta vestles ja naljatas just niipalju, kui oli sobiv, ja alustas siis tööd. Keegi ei osanud õigemini kui Stepan Arkaditš tabada seda vabaduse, kodususe ja ametlikkuse piiri, mis on mõnusaks asjaajamiseks vajalik. Sekretär tuli oma paberitega rõõmsalt ja aupaklikult nagu kõik teisedki Stepan Arkaditšile alluvas asutuses ja ütles selle familiaarselt liberaalse tooniga, mille Stepan Arkaditš oli asutusse toonud:

„Saime ometi kord Pensa kubermanguvalitsuselt aruanded. Siin, kui te lubate…“

„Saime ikka viimaks?“ kostis Stepan Arkaditš sõrme kausta vahele pistes. „Nii, mu härrad…“ Ja asja arutamine algas.

„Kui nad teaksid,“ mõtles ta aruande kuulamisel, kallutades tähtsal ilmel pead, „milline vaene patune oli poole tunni eest nende eesistuja!“ Ning ta silmad naersid aruande ettelugemise ajal. Töö pidi kestma vahetpidamata kuni kella kaheni, ja kell kaks oli einepaus.

Kell ei olnud veel kaks, kui istungisaali suured klaasuksed äkki avanesid ja keegi sisse astus. Kõik liikmed – nii portree all kui ka kohtupeegli² taga – rõõmustasid vahelduse üle ja vaatasid ukse poole; kuid valvur, kes ukse juures seisis, ajas sissetulija kohe välja ning sulges klaasukse ta järel.

Kui akt oli ette loetud, tõusis Stepan Arkaditš selga sirutades püsti, võttis juba istungisaalis taskust paberossi, makstes sel kombel ajajärgu vabameelsusele lõivu, ning läks oma kabinetti. Kaks tema abi, vana ametnik Nikitin ja kammerjunkur Grinevitš, tulid temaga kaasa.

„Pärast einet jõuab lõpetada küll,“ ütles Stepan Arkaditš.

„Jõuab vabalt!“ kinnitas Nikitin.

„See Fomin peab paras kelm olema,“ ütles Grinevitš ühe osalise kohta nende arutatavas asjas.

Stepan Arkaditš kortsutas Grinevitši sõnade peale kulmu, andes seega mõista, et ei sobi enneaegu otsust langetada, ja ei vastanud midagi.

„Kes see oli, kes saali tuli?“ küsis ta valvurilt.

„Ei tea, kes, teie ekstsellents, puges ilma luba küsimata sisse, niipea kui ma selja pöörasin. Küsis teid. Ma ütlesin, et kui kolleegiumi liikmed välja tulevad, siis…“

„Kus ta on?“

„Läks vist eeskotta, enne kõndis siinsamas. Seal ta on,“ sõnas valvur, osutades tugeva kehaehitusega laiaõlgse kräsus habemega mehe poole, kes lambanahkset mütsi peast võtmata kulunud kivitrepist kiiresti ja kergesti üles jooksis. Üks alla minev kõhetu ametnik seisatas, portfell käes, vahtis laitvalt ülesjooksja jalgu ning heitis siis küsiva pilgu Oblonski poole.

Stepan Arkaditš seisis trepi otsas. Ta heasüdamlikkusest särav nägu lõi mundri tikitud kaeluse kohal veelgi rohkem särama, kui ta ülesjooksja ära tundis.

„Ongi tema! Levin, viimaks ometi!“ hüüdis ta lähenevat Levinit sõbraliku ja pilkliku muhelusega silmitsedes. „Kuidas sa küll võtsid vaevaks mind sellest r ö ö v l i k o o p a s t üles otsida?“ küsis ta oma sõpra suudeldes, leppimata ainult käepigistusega. „Kas oled ammu siin?“

„Jõudsin just praegu linna ja tahtsin sind väga näha,“ vastas Levin, vaadates häbelikult ning ühtlasi närviliselt ja tusaselt ringi.

„Läki siis kabinetti,“ ütles Stepan Arkaditš, kes oma sõbra isekat ja pahurat häbelikkust tundis; võttis tal käest kinni ning talutas teda just nagu läbi ohtude enda järel.

Stepan Arkaditš sinatas peaaegu kõiki oma tuttavaid: kuuekümneaastasi vanamehi, kahekümneaastasi poisse, näitlejaid, ministreid, kaupmehi ja kindraladjutante, nii et väga paljud tema sinasõbrad, kes asusid seltskonnaredeli emmas-kummas otsas, oleksid väga imestanud, kuuldes, et neil on Oblonski kaudu midagi ühist. Ta sinatas kõiki, kellega oli šampanjat joonud, šampanjat aga jõi ta kõigiga, ja sellepärast, kohates alluvate juuresolekul mõnda oma h ä b e n e t a v a t „sina“, nagu ta naljatades paljusid sõpru nimetas, oskas ta loomupärase taktitundega selle mulje vastuvõetamatust alluvate ees vähendada. Levin polnud häbenetav „sina“. Oblonski aga taipas oma peenetundelisuses, et Levin võib mõelda, et ta ei taha alluvate juuresolekul oma sõprust Leviniga näidata, ja püüdis teda seepärast kiiresti oma kabinetti viia.

Levin oli Oblonskiga peaaegu ühevanune ja polnud tema sinasõber mitte ainult šampanja pärast. Levin oli ta kaaslane ja sõber varasest noorusest. Nad armastasid teineteist iseloomude ja maitsete erinevusest hoolimata, nagu armastavad teineteist need, kes on sõpradeks saanud juba varases nooruses. Aga sellegipoolest, nagu see on tihtipeale inimeste puhul, kes on valinud erinevad tegevusalad, põlgas kumbki südamepõhjas teise tegevust, kuigi ta seda mõistusega õigustada võis. Kummalegi näis, et see elu, mida tema ise elab, on ainus tõeline elu, aga see, mida elab sõber, on ainult silmalummutus. Oblonski ei saanud Levinit nähes kerget pilklikku muhelust tagasi hoida. Juba mitu korda oli ta näinud Levinit tulemas maalt, kus ta midagi tegi, aga mida nimelt, sellest ei saanud Stepan Arkaditš kunagi hästi aru ega tundnud selle vastu huvigi. Levin saabus Moskvasse alati erutatu, kiirustava, veidi häbeliku ja ise ärritatuna sellest häbelikkusest ning enamasti täiesti uute ootamatute seisukohtadega, Stepan Arkaditšile tegi see nalja ja meeldis ühtviisi. Just samuti põlastas Levingi südamepõhjas nii oma sõbra linnaelu kui ka tema ametit, mida ta pidas tühiseks ajaviiteks ja mille üle ta naeris. Kuid vahe seisis selles, et Oblonski, kes tegi seda, mida kõik teevad, naeris enesekindlalt ja heatahtlikult, Levin aga ilma selle enesekindluseta ja vahel vihaseltki.

„Me oleme sind ammu oodanud,“ ütles Stepan Arkaditš, kui nad kabinetti jõudsid ja ta Levini käe lahti laskis, nagu sellega näidates, et nüüd on kõik ohud möödas. „Mul on väga, väga hea meel sind näha,“ jätkas ta. „Nõndaks, kuis läheb? Mis teed? Millal tulid?“

Levin silmitses vaikides Oblonski kahe kolleegi tundmatuid nägusid, eriti aga elegantse Grinevitši kätt peente valgete sõrmedega, pikkade kollaste, otsast kõverate küüntega ning tohutu suurte läikivate mansetinööpidega, nii et need käed näisid köitvat kogu tema tähelepanu ega andnud talle mahti muust mõtelda. Oblonski märkas seda kohe ja muigas.

„Ah jaa, lubage tutvustada,“ ütles ta. „Minu kolleegid Filipp Ivanõtš Nikitin, Mihhail Stanislavitš Grinevitš.“ Ja osutades Levini poole: „Semstvotegelane³, uus semstvoinimene, võimleja, kes tõstab ühe käega viis puuda üles, karjakasvataja, jahimees ja minu sõber Konstantin Dmitritš Levin, Sergei Ivanõtš Koznõševi vend.“

„Väga rõõmustav,“ ütles vanahärra.

„Mul on au tunda teie venda Sergei Ivanõtšit,» sõnas Grinevitš, ulatades oma pikkade küüntega kitsa käe.

Levin tusanes, surus külmalt kätt ja pöördus siis kohe Oblonski poole. Kuigi ta oma poolvenna, kogu Venemaal tuntud kirjaniku vastu suurt aukartust tundis, ei sallinud ta ometi, kui teda kõnetati kuulsa Koznõševi vennana, mitte Konstantin Levinina.

„Ei, ma pole enam semstvotegelane. Ma läksin kõigiga tülli ja ei käi enam koosolekutel,“ ütles ta Oblonski poole pöördudes.

„Kähku küll!“ ütles Oblonski muiates. „Mismoodi? Mispärast?“

„Pikk lugu, ma räägin kunagi hiljem,» ütles Levin, hakkas aga kohe rääkima. „Nii, lühidalt, ma jõudsin selgusele, et mingit semstvotegevust pole ega saagi olla,“ alustas ta, nagu oleks keegi talle just praegu ülekohut teinud. „Ühelt poolt on see mäng – mängitakse parlamenti, aga mina pole enam nii noor ega veel nii vana, et mängukannidest lõbu tunda; teiselt poolt (ta kogeles) on see maakonna coterie’le⁴ hea tuluallikas. Enne olid seda hoolekanne ja kohtud, nüüd on semstvo… mitte altkäemaksu, vaid teenimatu palga näol,» kõneles ta nii tuliselt, nagu oleks keegi juuresolijatest tema arvamusele vastu vaielnud.

„Ehee! Ma näen, sa oled jälle uues faasis, sedakorda konservatiivses,“ ütles Stepan Arkaditš. „Aga muide, räägime sellest pärast.“

„Jah, just. Aga mul oli tarvis sind näha,“ ütles Levin, silmitsedes vaenulikult Grinevitši kätt.

Stepan Arkaditš muigas vaevu märgatavalt.

„Kuule, sa ütlesid, et sa ei pane enam kunagi euroopalikku ülikonda selga?“ ütles ta, takseerides Levini uut, vististi prantsuse rätsepa tehtud ülikonda. „Jahah, uus faas, nagu ma näen.“

Levin punastas äkki, aga mitte nõnda, nagu punastab täiskasvanud inimene – kergelt, ise seda märkamata –, vaid nii, nagu punastab poisike, tundes, et on oma häbelikkusega naeruväärne, ja häbenedes seetõttu veel rohkem ning punastades nii, et pisarad silmis. Oli nii veider näha seda arukat mehist nägu säärases lapselikus hädaseisundis, et Oblonski hoidus talle otsa vaatamast.

„Jah, aga kus me kokku saame? Sest mul on väga, väga vaja sinuga rääkida,“ ütles Levin.

Oblonski näis järele mõtlevat.

„Tead mis – sõidame Gurini juurde einestama ja seal räägime. Ma olen kella kolmeni vaba.“

„Ei sobi,“ vastas Levin pärast lühikest kaalumist, „ma pean veel kuskil ära käima.“

„Hea küll, lähme siis koos lõunat sööma.“

„Lõunat sööma? Ega mul pole midagi iseäralikku, ainult paar sõna küsida, pärast võib muud rääkida.“

„No küsi need paar sõna siinsamas ära, ja lõunalauas ajame juttu.“

„Need paar sõna on järgmised,“ ütles Levin, „muuseas, mitte midagi iseäralikku.“

Ta näol oli korraga kuri ilme, mis oli tingitud häbelikkusest võitu saamise pingutusest.

„Mida Štšerbatskid teevad? Kas kõik on endist viisi?“ küsis ta.

Stepan Arkaditš, kes teadis juba ammu, et Levin on armunud tema naiseõesse Kittysse, muheles vaevu märgatavalt ja ta silmad hakkasid lõbusasti särama.

„Sina said paari sõnaga räägitud, aga mina ei saa paari sõnaga vastata, sellepärast et… Vabanda, üks silmapilk…“

Sekretär tuli sisse; familiaarse aupaklikkusega ja kõigile sekretäridele omase tagasihoidliku kindlusega, et tema asjatundlikkus ületab ülemuse oma, astus ta paberitega Oblonski juurde ja hakkas küsimise vormis mingit arusaamatust õiendama. Stepan Arkaditš pani käe lahkelt tema käsivarrele, teda lõpuni kuulamata.

„Ei, tehke nõnda, nagu ma ütlesin,“ ütles ta, pehmendades naeratusega oma märkust; selgitanud siis lühidalt, kuidas tema asjast aru saab, lükkas ta paberid kõrvale ja kordas: „Tehkegi, palun, nõnda, Zahhar Nikititš. Palun, just nõnda.“

Segadusse sattunud sekretär lahkus. Levin, kes Oblonski ja sekretäri arupidamise ajal oli oma piinlikkusest täiesti jagu saanud, seisis, nõjatades ristis käsivarsi tooli seljatoele, ja ta näol peegeldus irooniline tähelepanu.

„Ei mõista, ei mõista,“ ütles ta.

„Mida sa ei mõista?“ küsis Oblonski samuti lõbusalt muiates ja taskust paberossi võttes. Ta ootas Levinilt mõnd norivat märkust.

„Ma ei mõista, mida te teete,“ sõnas Levin õlgu kehitades. „Kuidas sa saad seda tõsiselt võtta?“

„Miks mitte?“

„Sellepärast, et teil pole ju midagi teha.“

„Sa arvad nii, aga me oleme tööga üle koormatud.“

„Paberimäärimisega. Nojah, selleks sul annet on,“ lisas Levin.

„Sa siis leiad, et muuks nagu ei ole?“

„Võib-olla küll,“ vastas Levin. „Ma imetlen siiski sinu suurust ja olen uhke, et minu sõber on nii tähtis mees. Aga sa pole veel mu küsimusele vastanud,“ lisas ta ja nägi meeletut vaeva, et Oblonskile otse silma vaadata.

„No hea küll, hea küll. Oota, jõuad sina ka kord niikaugele. Mis sinul viga, sul on Karazini maakonnas kolm tuhat tiinu⁵, ja veel vägevad musklid ja kaheteistkümneaastase tütarlapse noorusvärskus – aga tuled sinagi meie juurde… Ja nüüd siis sellest, mida sa küsisid: muudatust ei ole, ainult kahju, et sa pole nii kaua käinud.“

„Mis siis on?“ küsis Levin kohkunult.

„Ei midagi,“ vastas Oblonski. „Küll pärast räägime. Aga milleks sa õieti tulid?“

„Ah, ka sellest võime hiljem rääkida,“ ütles Levin ja läks jälle kõrvuni punaseks.

„Hea küll. Ma mõistan,“ sõnas Stepan Arkaditš. „Vaata, ma oleksin sind meile kutsunud, aga naine pole päris terve. Tead mis: kui sa tahad neid näha, siis nad on täna kindlasti kella neljast viieni Zooloogia-aias. Kitty uisutab seal. Sõida sinna, ma tulen ka sealt läbi ja siis läheme koos kuhugi lõunat sööma.“

„Tore. Nägemiseni!“

„Aga pea meeles, ma tunnen sind, sa kas unustad või sõidad äkki maale tagasi,“ hüüdis Stepan Arkaditš naerdes.

„Ei, tõsiselt.“

Ja Levin, kellele alles uksel meelde tuli, et oli unustanud Oblonski kolleegidele kummardada, lahkus kabinetist.

„Kahtlemata väga energiline härra,“ ütles Grinevitš, kui Levin oli läinud.

„Jah, vennas,“ ütles Stepan Arkaditš pead vangutades, „no on õnneseen! Kolm tuhat tiinu Karazini maakonnas, elu alles ees ja värskust kui palju! Meie ei saa ligigi.“

„Mis siis teil kurta on, Stepan Arkaditš?“

„Kehvad ja kurvad lood,“ ütles Stepan Arkaditš raskelt ohates.