Читать книгу Anna Karenina - Лев Толстой - Страница 17

Vronski läks konduktori järel vagunisse ja seisatas kupee ukse kõrval, et väljuvale daamile teed anda. Kogenud seltskonnainimesena määras ta ainsa pilguga, mille ta daamile heitis, tema kuuluvuse kõrgemasse seltskonda. Ta vabandas ja tahtis sisse minna, kuid tundis tungi veel kord daami poole vaadata – mitte sellepärast, et daam oli väga ilus, ka mitte tema elegantsuse ja tagasihoidliku graatsia pärast, mis ilmnes kogu ta hoiakus, vaid sellepärast, et tema meeldiva näo ilmes, kui ta Vronskist möödus, oli midagi erakordselt õrna ja hella. Kui Vronski tagasi vaatas, pööras ka naine pead. Säravad, tihedate ripsmete tõttu tumedatena paistvad hallid silmad peatusid sõbralikult ja tähelepanelikult Vronski näol, otsekui tunnistades teda, ja pöördusid siis kohe vastutulijate summa silmitsema, nagu kedagi otsides. Selles lühikeses pilgus jõudis Vronski märgata mahasurutud elavust, mis mängles naise näol ning lendles säravate silmade ja vaevu märgatavaks naeratuseks kooldunud punaste huulte vahelt. Just nagu oleks kogu ta olemust täitnud millegi üleküllus, nii et see avaldus tema tahtmatagi kord pilgu säras, kord naeratuses. Tahtlikult kustutas ta sära oma silmis, kuid see jäi vastu tema tahtmist särama tema vaevu märgatavasse naeratusse. Vronski astus kupeesse. Ta ema, mustade silmade ja lokkidega kõhetu mutike, vaatas silmi pilutades pojale otsa ja naeratas kergelt oma õhukeste huultega. Tõusnud diivanilt ja ulatanud reisikoti toatüdrukule, sirutas ta pojale oma väikese kuivetu käe, tõstis siis poja pea oma käe kohalt üles ning suudles teda põsele.

„Said telegrammi kätte? Oled terve? Jumalale tänu.“

„Kuidas sõit läks?“ küsis poeg ema kõrvale istudes ja tahtmatult ukse tagant kostvat naisehäält kuulama jäädes. Ta teadis, et see oli selle daami hääl, keda ta uksel kohtas.

„Ma ei ole siiski teiega nõus,“ ütles daam.

„See on Peterburi seisukoht, armuline proua.“

„Mitte Peterburi, vaid lihtsalt naisterahva seisukoht,“ väitis daam.

„Noh, lubage oma käekest suudelda.“

„Nägemiseni, Ivan Petrovitš! Vaadake, kas mu vend on seal, ja juhatage ta siia,“ ütles daam juba uksel ja astus uuesti kupeesse.

„Nii, kas leidsite venna üles?“ küsis Vronskaja tema käest.

Vronski taipas nüüd, et see daam on Karenina.

„Teie vend on väljas,“ ütles ta püsti tõustes. „Vabandage, ma ei tundnud teid ära, meie tutvus oli ju ka nii põgus,“ lisas ta kummardades, „nii et teie mind vist ei mäletagi.“

„Oh ei,“ vastas Karenina, „mina oleksin teid ikka ära tundnud, sest me rääkisime teie emaga kogu tee ainult teist, nagu ma mäletan,“ ütles ta, lubades viimaks oma väljakippuval elevusel naeratuses esile tulla. „Aga minu venda ei ole ikka veel.“

„Kutsu ta siia, Aljoša,“ ütles vana krahvinna.

Vronski läks alla platvormile ja hüüdis:

„Oblonski! Siia!“

Kuid Karenina ei jäänud venna tulekut ootama, vaid astus teda nähes kindlal ja kergel sammul rongist maha. Ja kui vend tema juurde jõudis, põimis ta vasaku käe venna kaela ümber, hämmastades Vronskit selle liigutuse graatsilise kindlusega, tõmbas venna pea kähku endale lähemale ja suudles teda tugevasti. Vronski vaatas Kareninat üksisilmi ja naeratas, teadmata isegi, miks. Siis tuli talle meelde, et ema ootab, ja ta läks vagunisse tagasi.

„Eks ole, ta on väga armas?“ ütles krahvinna Karenina kohta. „Tema mees tõi ta minu kupeesse istuma ja mul oli väga hea meel. Saime kogu tee juttu ajada. Noh, aga sina, räägitakse, et… vous filez le parfait amour. Tant mieux, mon cher, tant mieux²⁰.“

„Ma ei tea, millele te vihjate, maman,“ vastas poeg külmalt. „Nii, maman, kas hakkame minema?“

Karenina tuli veel kord vagunisse, et krahvinnaga jumalaga jätta.

„Näete, krahvinna, teie saite pojaga kokku, mina vennaga,“ ütles ta rõõmsalt. „Ja minu jutud on kõik otsas; enam polekski olnud midagi rääkida.“

„Oh ei,“ ütles krahvinna ja võttis tal käest kinni, „ma sõidaksin teiega kas või ümber maailma ega tunneks igavust. Te olete just selline armas naine, kellega on mõnus kõnelda ja mõnus vaikida. Aga oma pojale, palun, ärge enam mõtelge; vahel peab temast ikka lahus ka olema.“

Karenina seisis liikumatult, äärmiselt sirgelt, ja tema silmad naeratasid.

„Anna Arkadjevnal,“ ütles krahvinna selgituseks pojale, „on kaheksaaastane pojake, nad ei ole kunagi teineteisest lahus olnud, ja nüüd valutab ta südant, et ta poja üksi jättis.“

„Jah, me rääkisime kogu tee krahvinnaga, mina oma pojast, tema omast,“ ütles Karenina, ning jälle puhkes naeratus ta näol, hellitlev naeratus, mis oli mõeldud Vronskile.

„Ja küll see võis teile igav olla,“ ütles Vronski, püüdes sedamaid lennult kinni edvistuspalli, mis talle oli visatud. Kuid nähtavasti ei tahtnud Karenina juttu samas toonis jätkata ning pöördus vana krahvinna poole:

„Tänan teid väga. Ma ei märganudki, kuidas eilne päev möödus. Nägemiseni, krahvinna!“

„Jumalaga, kallis,“ vastas krahvinna. „Lubage oma armast näokest suudelda. Ma ütlen lihtsalt, vanainimese kombel otse välja, et ma olen teisse armunud.“

Kui ametlik see lause ka oli, uskus Karenina seda nähtavasti kogu südamest ja rõõmustas selle üle. Ta punastas, kummardus kergelt, lähendas oma näo krahvinna huultele, ajas end siis uuesti sirgu ning andis Vronskile kätt ikka sellesama naeratusega, mis väreles huulte ja silmade vahel. Vronski surus talle ulatatud väikest kätt ja rõõmustas millegipärast erakordselt selle jõulise haarde üle, millega Karenina julgelt ja tugevasti ta kätt raputas. Siis väljus Karenina kiirel sammul, mis tema võrdlemisi täidlast keha nii kummaliselt kergena laskis paista.

„Ta on väga armas,“ ütles vana daam.

Sedasama mõtles Vronski. Ta saatis Kareninat pilguga, kuni selle graatsiline kuju ta silmist kadus, ja naeratus jäigi ta näole püsima. Aknast nägi ta, kuidas Karenina venna juurde läks, oma käe ta käsivarrele pani ja talle midagi elavalt rääkima hakkas, ilmselt teemal, millel polnud tema, Vronskiga, midagi ühist, ja sellest oli Vronskil nagu kahju.

„Nõndaks, maman, kuidas teie tervis on?“ kordas ta, pöördudes ema poole.

„Väga hea, kõik on imehästi. Alexandre oli ka väga armas. Ja Marie on väga ilusaks muutunud. Ta on väga huvitav.“

Ning ta hakkas jälle jutustama sellest, mis teda kõige enam huvitas – lapselapse ristsetest, milleks ta oli Peterburi sõitnudki, ja keisri erilisest armuosutusest tema vanemale pojale.

„Seal ootab ka Lavrenti,“ ütles Vronski aknast välja vaadates. „Lähme nüüd, kui soovite.“

Vana ülemteener, kes krahvinnat sõidul saatis, tuli vagunisse teatama, et kõik on valmis, ja krahvinna tõusis minekuks püsti.

„Lähme nüüd, praegu on rahvast vähemaks jäänud,“ ütles Vronski.

Toatüdruk võttis koti ja koerakese, ülemteener ja pakikandja ülejäänud pagasi. Vronski hakkas emal käe alt kinni; aga kui nad olid juba rongilt maha astumas, jooksis äkki mitu inimest kohkunud ilmel vagunist mööda. Jooksis ka jaamaülem oma silmatorkavat värvi vormimütsiga. Nähtavasti oli juhtunud midagi erakordset. Rahvas taganes rongi juurest eemale.

„Mis?… Mis?… Kus?… Jäi alla!… Sõitis üle!…“ kuuldus möödujate hulgast.

Ka Stepan Arkaditš tuli tagasi, hoides õel käe alt kinni, nad jäid samuti kohkunud ilmel vaguniukse juurde seisma, et mitte rahvale jalgu jääda.

Daamid astusid vagunisse, Vronski ja Stepan Arkaditš aga läksid rahvahulgale järele, et õnnetuse üksikasju teada saada.

Raudteevaht oli kas joobnud või oli tal külma ilma tõttu nii paksult vatte ümber, et ta ei kuulnud tagasilükatava rongi liikumist ja jäi alla.

Enne veel, kui Vronski ja Oblonski tagasi jõudsid, kuulsid daamid kõiki neid üksikasju ülemteenri käest.

Oblonski ja Vronski olid mõlemad purustatud laipa näinud. Oblonski kannatas silmanähtavalt. Ta krimpsutas nägu ja polnud nähtavasti nutustki kaugel.

„Oh, kui õudne! Oh, Anna, oleksid sa seda näinud! Oh, kui õudne!“ kordas ta.

Vronski oli vait ja ta ilus nägu oli tõsine, kuid täiesti rahulik.

„Oh, kui te oleksite seda näinud, krahvinna,“ rääkis Stepan Arkaditš. „Ja ta naine oli ka seal… Õudne oli seda näha… Ta viskus kummuli surnu peale. Räägiti, et mees olevat olnud suure perekonna ainus toitja. Küll on õudne!“

„Kas ei saaks midagi nende heaks teha?“ sosistas Karenina vapustatult.

Vronski vaatas talle otsa ning lahkus vagunist.

„Ma tulen kohe tagasi, maman,“ ütles ta ukselt tagasi vaadates.

Kui ta mõne minuti pärast kupeesse tuli, kõneles Stepan Arkaditš juba krahvinnale uuest lauljannast, kuna krahvinna vaatas poega oodates kärsitult ukse poole.

„Lähme nüüd,“ ütles Vronski sisse astudes.

Nad läksid koos välja. Vronski läks emaga ees. Neile järgnesid Karenina ja tema vend. Vaksali ukse juures peatas Vronskit jaamaülem, kes oli talle järele rutanud.

„Teie olevat mu abile kakssada rubla andnud. Kas te ei selgitaks, kellele see on määratud?“

„Lesele,“ lausus Vronski õlgu kehitades. „Ma ei mõista, mida siin veel küsida.“

„Teie andsite?“ hüüdis Oblonski tema selja tagant ja lisas õe kätt pigistades: „Väga ilus, väga ilus! Eks ole tubli noormees? Jumalaga, krahvinna!“

Nad jäid kahekesi seisma ja õe teenijat järele ootama.

Kui nad jaamahoonest välja jõudsid, oli Vronski tõld juba ära sõitnud. Vaksalist väljuvad inimesed kõnelesid ikka veel juhtunud õnnetusest.

„Kohutav surm!“ ütles üks härra mööda minnes. „Räägitakse, et kaheks tükiks.“

„Mina leian just, et kõige kergem, silmapilkne,“ arvas teine.

„Miks ei võeta ettevaatusabinõusid tarvitusele?“ ütles kolmas.

Karenina istus tõlda, ja Stepan Arkaditš märkas oma imestuseks, et õe huuled värisevad ja et ta hoiab vaevu pisaraid tagasi.

„Mis sul on, Anna?“ küsis ta, kui nad olid mõnisada sülda sõitnud.

„Halb märk,“ vastas õde.

„Ah, mis jutt see on!“ ütles Stepan Arkaditš. „Sa oled nüüd siin, ja see on peaasi. Sa ei kujuta ette, kui väga ma sinu peale loodan.“

„Kas sa tunned Vronskit juba ammu?“ küsis Anna.

„Jah. Tead, me loodame, et ta abiellub Kittyga.“

„Tõesti?“ ütles Anna tasa. „Noh, räägime nüüd sinust,“ lisas ta pead raputades, nagu püüaks ta midagi liigset ja segavat füüsilise jõuga eemale tõrjuda. „Arutame seda sinu asja. Ma sain su kirja kätte, ja näe, tulin kohe siia.“

„Jah, sinu peale ma ainult loodangi,“ ütles Stepan Arkaditš.

„Nii, räägi siis mulle kõik ära!“

Ja Stepan Arkaditš hakkas rääkima.

Pärale jõudes aitas Oblonski õel tõllast maha tulla, ohkas, surus tal kätt ja sõitis ametisse.